Eilne päev algas üsna kenasti. Hommiku- ja lõunasöögi sõin Fitlapi järgi. Trennis ei käinud. Minu jaoks on see juba väike ohutuli, kui muidu olen plaaninud trenni minna, aga mingil põhjusel ma seda ei tee. Ja kuna õhtu kujunes veidi ebarutiinseks, siis trenni ei läinud ning koduteel tundsin vastupandamatut isu mingit kräppi süüa. Kõht mul ju tühi ei olnud ja see oligi lihtsalt mingi isu. Annan endale aru, et selle taga oli mingi mu emotsioon või tunne, mis selle isu tekitas. Või harjumus? Teatud olukorras või teatud emotsiooniga või teatud tundega end mingi kräpiga lohutada või rõõmustada või lõbustada. 

Teate, mis ma tegin? Läksin Mäkki ja ostsin: 1 suure burksi, 1 juustuburgeri, suured kauboikartulid, 2 jäätist ja 1 saiakese... Jah. Päris piinlik ja nõme on seda endale tunnistada ja seda enam veel siin avalikult kirjutada. Ma feilisin. Mingi 100-ga või 150-ga. Ja issand, milline naudin oli see kõik endale sisse keevitada. Pärast muidugi oli tunne, nagu oleks trammi alla jäänud. Kassiahastus. Mitte sellepärast, et seda kõike sõin, vaid sellepärast, et tabasin end mõttelt, kas ma üldse olen suuteline veel kunagi kaalu langetama? Või on minu jaoks rong lõplikult läinud? Mis siis, et olen alles 28. Tunne on, nagu oleks pensionieelik. 

Kui eile õhtul oli veel tunne, et see rong on läinud ja hirm, kas ja kuidas ja millal suudan kavaga edasi minna, siis täna hommikul ärgates tundsin selgelt, et jah, täna jätkan oma kavaga. Ja see on minu jaoks midagi täiesti uut. Kui suudan teha nii, et sellest ühest kärpikorrast ei saa jälle mingit pikka jada... Teate ju küll see nõiaring. Eile sõin kräppi, siis tekkis ahastus, mõtlen, et miks ma üldse ja suva, trumm läinud, mingu pulgad ka ja hakkan hommikul kohe uuele kräpikorrale mõtlema. See on olnud mu tavapärane jada. Aga täna hommikul ma tundsin endas mingit otsustusjõudu, et okei, juhtus, mis juhtus, oluline on kavaga jätkata. 

Selle tunde najal tegin veel ühe n-ö uut sorti otsustuse. Läksin hommikul kaalule. Tahtsin endaga silmitsi olla. Ja ka siin mitte lasta tekkida sel vanal ja heal tuntud jadal. Et kui söön kräppi, siis väldin ka kaalumist. Kuniks... Niisiis astusin kaalule ja olin valmis +1,5 kg nägema. Aga oli hoopis +0,5 kg. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kaotasingi vist ainult ühe päeva ju. Mitte rohkem. Siit suudan ju küll edasi minna... Ma vähemalt proovin.

"Vana" mina ei oleks seda kõike siia ka kirja pannud. Sest piinlik enda ja teie ees, kes te ehk lugema satute. Aga vist(?) mõistsin, et kaalulangetuse üks osasid on ka feilimine. Kui see kaalu langetamine nii lihtne oleks, siis meil ilmselt ülekaalulisi ei olekski. Aga see ei ole lihtne teekond. Enesega võitlemist tuleb pikalt, pikalt veel ette. Ja kukkumisi. Ja uuesti alustamist. See on paratamatu. Nii et siin ma olen, lihast ja luust (ja rasvast) inimene.

Nädalavahetust siiski pelgan juba ette...