Hei sõbrad!

Täna, kummalisel kombel, isegi ei tea kust alustada. Seda juhtub ikka kord sajandis kui ma tahan kirjutada aga ei tea kuidas ja mida. Võib-olla sellepärast, et ma tean - ma pole oma tavalises eufoorilises meeleolus :) Aga vahel võib ju ka mitte olla...

 Üleüldse on selline hommik, et istun hämaras ja vaikuses. Ei taha mingit muusikat, raadiot ega kellegi häälekõla ka. Kuulan kuidas see pläga vaikselt taevast alla sajab ja katusel krabistab. Ilmselt on terve nädal mingi haigusepoiss sees vindunud aga mina olen nii tugev, et pole "valel ajal" maha murdnud. Tegelikult ega pole tänagi. Lihtsalt vahetpidamata aevastan ja nuuskan ja siis veel aevastan ja nuuskan. Mingi vastik agressiivne nohu. Ja vaikust tahaks ka, sest pea on nii pulki täis.

...Hõiskasin vist nii mõnelgi päeval sel nädalal kliendile, et no mina küll haigeks ei jää. Aga tõsi on see, et tegelikult ronivad nad mulle lauale ka igasuguste toredate viirustega. Ja sõltuvalt taluvuslävest siis ütlevad ka, et ahh eiiii - mul pole midagi viga. Niiet tihtipeale pole abi ka sellest (ja ma teen seda üsna tihti), et ma tavaliselt haiget inimest vastu ei võta. Aga kurat ainult teab tegelikult..mis tal on või ei ole. Niiet siin ma siis nüüd olen. Ise nagu puuga pähe saanud. Ja selja taga 4 päeva kui lihtsalt terve päev oli selline unekas, et pidin ennast kõrvadest näpistama, et magama ei jääks. 

Kahe asja eest olen tegelikult ise ka vastutav. Nimelt eile meenus mulle, et ma pole vähemalt poolteist nädalat D-vitamiini võtnud. Lihtsalt ei ole meeles olnud. Kuna ma enne võtsin päääris suuri koguseid, võib see tunda anda küll. Teiseks pole ma saanud üldse mingitki trenni teha, kaks nädalat. Koguaeg käib ainult mingi töö ja vile koos. Ja ma tean täpselt! Et kui mingit trenni moodi aktiivset asja ei tee, kasvõi jalutamist, siis ongi selline üleüldine väsimus peal. Ja ma ei taha seda endale tegelikult öelda. Et mul pole aega olnud....seega ma ütlen lihtsalt, et tõesti on palju tööd olnud.

Ja nii kurb või tore kui see ka poleks - JUMAL TÄNATUD! Sest see hambaarstisaaga, millest ma kirjutasin ühes osas. Nõuab selliseid ilusaid kolme ja edaspidi ka neljakohalisi summasid. Aga ma endiselt muidugi olen õnnelik selle üle, et ma asja ette võtsin. Ja et ma tegelikult suudan seda endale võimaldada, kui ma vaeva näen. Ja käia seal nii pingevabalt, et lihtsan itsitan ooteruumis. Eile muidugi oli üks armas olukord abiks :) Nimelt väljusid mu arsti juurest isaga a la 2 ja 5 aastased lapsed. Tüdruk küsis isalt :"Issssii...aga kas mina saan homme tulla hambaarsti juurde?!" Ta ei saanud. Ja oli veidi õnnetu sellepäras. No see oli lihtsalt nii äge! :) 

Ehk et ma päriselt ikka ei oska veel elu sättida nii, et oleks tasakaal. Ükski eluvaldkond ei "kannataks". Et tööd saaks teha piisavalt, ilma üle pingutamata. Et tervis ei kannataks, sest pole piisavalt trenni teinud. Et et et...Aga ma proovin oma parima anda. Täna pole ammugi see päev kui peaks endale puid alla panema. Pigem peaks just andma rahu ja puhkust. Ja see võimalus mul täna ka on :) Nagu imeväel lahenesid kõik tänased tööd järgmisse nädalasse hoopis. Bless this mess! Kavatoit, väike jalutuskäik värskes õhus, kuuuum dušh, jalad seinale ja uni. 

heart