Hei sõbrad! :) 

Viimati reedel sain oma arvuti taga hetke midagi kirja panna. Vahepeal on toimunud täielik segasummasuvila, segadus kommipoes - nimeta kuidas tahad. Tegelikult enne tänase blogi kirjutamist otsustasin, et ei hakka end hurjutama ja nimetan neid päevi pigem selliseks..noh.."isetegevuseks". Ma tean, et süütundest ja muust sellisest jamast pole väga kasu, tuleb jalad tagumiku alt välja võtta ja edasi minna. Minu sõna selle peale! :) Niiet ma ei hakka siin ette lugema täna mida ma kõike valesti ära ei söönud või pigem sõin. Kuigi ma Merilile lubasin paturaportit :D Aga ma räägin hoopis igasugustest muudest toredatest ja mittetoredatest seiklustest. 

Reede hilisõhtul niisiis laekusin Tallinnasse ja juba trammis pidin kreepsu saama teemal "trammipilet 2 eurot". Vauu. No okei, kuna sellisel teemal mul on küll õudne häbi ja süütunne siis maksin selle paari peatuse eest selle 2 euri ära. Järgmine tore seik oli juba Viru keskuse juures kui ma ühelt noormehelt küsisin, et "Vabandust, kuidas Solarise juurde saab" :D Tallinnlased saavad nüüd naerda, kõigile midagi :P Olgu öeldud, et ma olen ka kunagi 10 aastat tagasi Tallinnas mustakal elanud...aga nüüd tean ma enam-vähem ainult seda kuidas bussijaamast sadamasse saab. Well....noormees ei uskunud ka oma silmi ja ütles :"Heehee". Kohale ma jõudsin ja sõbranna juba poole pargi pealt korjas mind üles :) 

Laupäev oli tõesti super ilm vist igal pool ? Nagu teises dimensioonis oleks tõesti olnud, nii soe ja päikeseline :) Otsustasime kohe, et igasugune ühistransport on välistatud. Niiet marssisime Kristiinest ühikast jala kesklinna ja sadamasse ja poodidesse ja toidukottidega veel sama marsruut tagasi ka. Ligi 16 000 sammu, minu viimase aja rekord. Vähekenegi ehk silus reedeõhtuseid snäkke (rohkem endiselt ei räägi :P). Kuna meil oli üleüldiselt plaanis väga rahulik weekend siis olime niisama ühikarotid ka laupäeval, tegime väikese veini ja läksime kell 10 magama. Nii mõnus :) See sõbranna on mul selline...täielik tingimusteta armastus, siiras ja puhas armastus on see mida ma tema vastu tunnen ja ka vastupidi :) Selline tõeline sõber, kes alati tunneb rõõmu, siiralt. Ma kordan seda sõna "siiras", sest meie praeguses maailmas on see üsna harv juhus. Suures osas juhib inimesi kadedus ja omandihimu. Blaahh. Edasi.

Kuna sõbranna pühapäeval juba varakult tööle läks siis üks lapsepõlvesõber korjas mind hommikul ühikast peale. Jõudsime enne 12st bussi veel igasuguseid asju korda saata, Lasnamäel tema juures söömas käia ja koeraga väljas jalutamas jne jne. Ja siis juba hakkasin Tartu poole tagasi sõitma. Maru imelik oli see asi algusest peale...mul olid klapid hea muusikaga peas ja omadega ülirahul, lebotasin jälle kahe istme peal.Samas märkasin juba ammu, et bussijuht peatab igalpool ja sõidab kahtlaselt aeglaselt. Mul oli vaja üsna kiirelt Tartusse jõuda, sest kl 19 ootas järgmine üritus mind ja vahepeal oli vaja veel ise koju sõita. Põltsamaa ristis, kui me ajaliselt pidime juba hoopis Tartule lähenema, peatas jälle. Nägin ülevalt peegelduselt, et bussijuht toetab kätega roolile ja ei kavatsegi end liigutada. Mul läks üsna kohe häirekell tööle. Esiteks mure ja teiseks uudishimu, et mis nüüd ometi toimub. Hakkasin juba teiselt korruselt alla minema kui veel üks naine tormas kohale, meedik, kes ka parasjagu oli bussis. Bussijuht ei saanud enam väga midagi aru, uimasus ja halb ja valu rinnus. Tänasin vaikselt jumalat, et ta lõpuks kinni pidas kuigi oli juba mitu korda sõitnud vastassuunavööndisse ja terve tee kahtlaselt käitunud. Talle sai kutsutud kiirabi, kes õnneks jõudis juba 6-7 minuga Põltsamaalt ja viidi ära. Aga mind vist kõige enam hämmastas inimeste ükskõiksus. Veel pool tundi peale intsidenti istusid inimesed täiesti "ükski näolihas ei liigu" oma kohal ja ei teinud väljagi, et kas midagi on valesti äkki. Kuna täpselt infot ei olnud, kuidas meie sealt edasi Tartusse saame, võtsin oma seljakoti ja marssisin tee äärde hääletama. Sain esimese autoga Tartusse ja püsisin ilusti graafikus. Adrenaliini oli korralikult kehas..aga üritasin rahulikult koju sõita autoga.

Seejärel oli mul paar h aega, et ennast korda teha, vanad töökaaslased peale võtta linnast ja teisele poole linnast välja sõita. Jõudsin veel isegi snäkke kaasa teha, Fitlapi lavašši ja mitte fitlapi maisigalette hanemaksapasteedi ja tilli ja pohlaga. Kes teeb see jõuab aga...Sel hetkel kui pool 8 kõht täis sai ja võtsin väikese alkoholovaba sidruni õlle...tundsin, et justnagu oleks ise täitsa purjus. Väsimus...ja pingelangus. Aga oh ei, sellega see veel ei lõppenud :D Vedasin kõik teistpidi mööda linna laiali jälle öösel ja ise laekusin pool 2 Annekasse sõbranna juurde diivanile, sest pidin järgmine päev tema tütart hoida. Minu kõige väiksemat parimat sõbrannat. Niisiis...eilne päev algas 5 tunni unega, täis multikaid, haigutamist, poemängimist, kinoskäimist, tõukerattaga mööda koridori ringi kaapimist...

Eile õhtul kui lõpuks oma koju ja voodisse jõudsin mõtlesin küll, et johhhaidii. Vaatasin veel selgeltnägijad ära ja tegin Veiseburgeri retseptist süüa. Ma tean, et söögi mõttes mitu päeva lappas aga võtsin end võimalikult ruttu uuesti käsile. Kaalusin ka täna hommikul aga see oli absoluutselt liigne tegevus. Ja see on minu moodi ka. Kui juba siis ikka juba täiega. Ja siis täiega eeskujulikult edasi :) 

Ehk et Täpselt nagu üks mu tuttav ütles :"No on sul ikka seiklused." :D