Jõhker nädal! Või peaks pigem ütlema, et punanägu...Eile läks nohu ikka väga agressiivseks, minutitega tundsin seda. Just viimase töö ajal enne kojuminekut. Keha vist sai aru, et vähemalt siia enam enne esmaspäeva tulema ei pea ja võib lõdvaks lasta, tonnide viisi ..ninast välja tilkuda. Magasin ka maru kehvasti kuigi uni ilmselt on see nädal olnud ainuke, mis mul veel varre all hoiab. Ikka iga öö 12 tundi. Aga täna hommikul mõtlesin sellele voodis..et päris jube elu tegelikult. Kui mitte midagi ei ole tahtmist ega jaksu teha, hommikul hoiab ainult see mõte üleval, et õhtul saab jälle voodisse ja magama minna.

Tekkis selline..huvitav deja vu, ajast, mil ma sisuliselt vihkasin oma tööd, mida ma iga päev tegin (kivi minu kapsaaeda, et ma aastaid midagi ette ka ei võtnud). Siis oligi päeva tipphetk see, kui tööpäev läbi sai ja vabal päeval ma ka muidugi oma emotsionaalsuses mõtlesin, et "I love my life!" aga tegelikult..Enam ei kujuta ette et teeks terve päev midagi mida ei taha. Ja just et hommikul ei taha tõusta. Tagasivaadates oli see ikka päris korralik auk mu elus. Häbiväärselt pikk sealjuures. Aga sellised tunded ja mõtted tuleb kuhugi ohutusse kohta salvestada...nii, et nad ei mõjutaks meid igapäevaselt aga samas oleks varnast võtta, et oskaks väärtustada tänast päeva ja seda mis on seekord palju paremini! 

Niisiis see nädal pani mind jälle proovile. Ja kõige parem meel mul on muidugi, et ma suutsin 100% kavas olla kogu selle jama juures. Täna hommikul otsustasin, et enne pühapäeva-esmaspäeva kaalule ka ei lähe. Kuna ma tulemusi ka ilmselgelt liiga kiiresti jälle ootan siis on see ainult lisastress. 

Täna tuleb töönädala lõpuspurt, 5 seanssi aga oma salongis ja oma klientidega...täna ma juba ootan seda päeva :) Homme-ülehomme tiksub ka midagi töö mõttes ja plaan on endine - korralik nädalavahetus! 

Mis muud kui hommikutervitused, mõnusad soovid ja mõtted kõigile! Ilusat nädalavahetuse algust ja aitäh kõigile, kes toeks on ja mu tervisele ka pöialt hoiavad :) Muahh!