Hei sõbrad! :) 

Juba tundsin teist ammu puudust aga eile hommikul peale nädalavahetuse koolitust oli selline tunne, et nüüd oleks seda nädalavahetust ikka vaja ja kahte vaba päeva..siis ma lihtsalt käisin ja porisesin ringi ja läksin varem tööle :) Pole lihtsalt mahti olnud kirjutada. Weekendil ammugi mitte. Ja ausaltöeldes oli mul eile ikka kuradi hea meel ka oma toidu ja režiimi juures tagasi olla, sest kui pühapäeva õhtul koju jõudsin oli mul korralik identiteedikriis juba :D Selline laialivalgumise tunne kui miski pole kontrolli all...  Aga kõigest sellest nüüd pikkamööda. 

Reede öö oli mul sisuliselt magamata sest andsin napilt lolli peaga nõusoleku õe last hoida kuni esivanemad väljas tuulutavad. Great. Ma ei maga ju niimoodi kui mingi väike tegelane koguaeg sibeleb aga kes mul käskis, eksole. Magatud 4 h, startisin kell 7 laupäeva hommikul Tallinna suunas. Väike ärevus ja põnev ikka, see hoidis ka silmad lahti. Kella 11ks aga kui koolitus oli tund aega kestnud - oli ärevus asendunud hämminguga. Ma võiksin siin sellest kirjutada tuhandeid ridu, mis seal toimuma hakkas, sest see oli ikka ennekuulmatu. Aga ma prooviks ikka täna hommikul trenni ka jõuda :D Ehk siis väike kokkuvõte. 

Papi kes meie "Vene spordimassaaži" läbi viis oli 87 aastane ja (tõenäoliselt) väga austusväärne tegelane (kuskil). Ta on 16 olümpiamängul käinud ja teist sellist inimest enam olemas pole nagu ta väitis. Kurb tõsiasi oli ainult see, et tema arvates ongi see mis tema õpetab üks ja ainuõige meetod ja nii on ja kõik teised on lihtsalt lollid ja idioodid. Neid kahte viimast sõna ma pole vist elus kunagi kahe päeva jooksul nii palju kuulnud. Ja ma ei liialda. Vähe sellest, et ta juba seniilne oli ja unustas ja mingit süsteemi polnud, konspektist rääkimata...eeldas ta et me haarame 5 minutiga kõikide kehaosade võtted ja ta ei pea neid uuesti näitama. Kui vahetasime, st see kes enne laual oli ja hakkas nüüd ise tegema - keeeeldus ta võtteid näitamast. 2 päeva saime ainult sõimata ja pahandada ja kästi küsida küsimusi ja kui julgesid midagi küsida siis said ka sõimata. Minu kaotus või võit..ma ei jõdnudki selles selgusele...oli see, et ma vene keelt ikka üldse ei jaga. Tõlk ütles enamus ajast, et tema seda juttu ei tõlgi, poleks mõtet. Ja esimesel päeval ma võtsin naljaga aga eile hommikul kui ta eriti robustselt mu käed enda kätte võttis ja surus mind tegema mingit võtet ja samal ajal kurjustas et ma olen nii ebakindel...sain ma väga vihaseks. Ja nutt oli kurgus, sest ma reeglina olengi väga lühikese süütenööriga ja ei lase endale halvasti öelda. Mina oleks minema marssinud aga ei saanud oma paarilist sinna laokile ka jätta. Praegu muidugi naerame, et "huvitav kuidas meil veel oli julgust oma ettevõtted teha ja massööriks hakata" :D See oli siis see piitsa osa.

Selline huvitav kogemus. Niiet me siis laupäeva õhtul, kahe hullumeelse päeva vahel, rahustasime natuke närve hotellis. Siit tuleb prääniku osa, sest sellelt papilt seda ammugi ei saanud :P Jõime 1 punase veini ära ja võtsime poest mingit...jama. Kui minult küsida siis anyway igasugune valmistoit ja poest ostetu on JAMA. Võtsin peedisalati ja šnitsli. Lihaga polnud seal midagi pistmist. Igaks juhuks näksisime juustuküpsiseid ja singirulle ka veini kõrvale. Uni tuli hea. Valest toidust oli pühapäeva hommikul juba võbelus sees ja mul oli hea meel, et vähemalt lõunaks oli mul kodust kaasa võetud ühepajatoit. 

Ehk et see kavas olemine oli selline so-so. Mõned toidukorrad olid mul kaasas aga kuna ma maksimalist olen selles asjas siis selle nädalavahetuse üldpilt on kehv nii või naa. 2 toidukorda päevas kavast väljas on minu jaoks juba pekkis värk seega loen terve nädalavahetuse patuseks ja iseenesest selle teadmisega suurt midagi enam edasi ei teegi :D Kaalul on 69.3 ehk +500gr mis küll ei pruugi sellega seotud olla. Eile olin taas heameelega kavas, sest tunne oli ikka üsna kehv. Füüsiliselt ja vaimselt ka. Mõtlesin ainult kui väga mul on vaja trenni minna. Ärevuse-tujutuse-segadustunde hood- järelikult on ruttu endorfiine vaja. Samas jõllitasin märkmiku ja tõdesin, et isegi aega pole väga selleks - eelmise nädala 2 päeva kodusolekut jätsid oma jälje. OK. Hetkel piisab sellest, et täna saan minna ja siis vaatan vaikselt edasi kuhu vahele see suruda. Vajadusel tuleb kodus mingi ärplemine ära teha. 

Edukat nädalat sõbrad ja uute osadeni heart