Tšau sõbrad!

Toredat laupäeva :) Ma ei saa aru kuhu need nädalad kaovad. No tegelikult natuke nagu saan ka. Sellesse ootusesse millest ma eelmises osas kirjutasin. Jõuluootus ja puhkuse ootus ja siis veel reisi ootus ja kui koguaeg ootad midagi siis päevad lähevad nagu udus ja vuhisedes mööda. Tööd on muidugi ka hetkel rohkem ja nii jõuangi siia kord nädalas. Abiks ikka eksole?! :) 

Kuidas siis edeneb ? Eelmises osas viskasin endale välja idee, et nüüd tuleb õudsalt hakata kaalu langetama. No õudsalt oli vaja ju mingi challenge teha. Ja mida see siis reeglina tähendab ? Mida oligi jälle tarvis tõestada. Et just SIIIS hakkab mingi jama pihta kui ma hakkan (ekstra) pingutama. Ma tegin pühapäeval isegi 6 toidukorda valmis! Ma ei tee seda kunagi. Viskan hommikul kiirelt mingid toidud kokku ja kaasa ja nii iga päev eraldi. Esiteks kuna ma tegelikult ka kunagi ei tea et mida ma täpselt süüa tahan homme aga seekordne food prep oli nagu hea tahte märgiks - nagu ma oleks nüüd päriselt hingega asja juures sest nii tehakse :D Unista edasi. Ja eelmine nädalavahetus ma isegi veini ei joonud selle nimel!

Väga ilusti sõin oma kanakarrit riisiga ja oasalatit siis see nädal. Jah. Võib-olla need toidud keerasidki mulle käru või siis ikka need tsükliasjad ja hormoonid mis mind paistes hoidsid terve nädal. Keegi küsis ka mida need maca tabletid teevad mida ma varasemalt olen võtnud. Need hoiavadki ära menstruatsiooniga seotud vaevused - minu puhul siis 1.5kg kaalutõusu ja puhituse jne jne. Seekord polnud ma neid aga juba kuu aega võtnud. Niiet nädal läks mul sisuliselt "kaduma". Alles eilseks klaaris selle kaalu ja enesetunde ära. Saan aru et see on looduse poolt nii määratud aga väga motiveeriv küll kui otsustad nüüd, et ooooo nüüd hakkab minema 67 poole ja litaki on 70 sul niimoodi kohal, et köhatadagi ei jõudnud. 

Ehk siis ma nüüd endiselt tiksun siin 68.5 peal ja mõtlen, et kellele seda challenge´it vaja oli :) Lohutan end ikka selle legendaarse mõttega, mis keegi siin kunagi ütles, et "500 grammi on ainult vetsuskäimise küsimus" ja tunnen rõõmu muudest asjadest :P Täna näiteks üle 2 kuu mõõtsin ennast. Nii väikest puusa ümbermõõtu pole mul ikka eeeeee...7 aastat vähemalt olnud. Ja no tegelikult sellist kaalu ka mitte (v.a ükskord 7 a. tagasi kui ma liiga suure pummeldamise tulemusena jõudsin 64ni aga mis elu see on). Niiet ma ikka alati jõuan siin selle tõdemuseni, et kõik on super :) Väikestest naljakatest challenge´itest ja hädakisast hoolimata. Ka sellepärast on blogimine nii tänuväärne! 

Trenniskäimise aega proovin ka leida. 3x tuleb jälle kindlalt ka see nädal ära. Reieümbermõõt kusjuures oli pigem suurem aga ma oma vildakaga pilguga näen peeglist ka, et reie nelipeaga seal ikka midagi toimub. Jätkan samas vaimus ja nagu öeldud siis loodetavasti ka jõulude ajal usinamalt veel ;) 

Aga ikka heas usus oma challenge võita (uueks aastaks nr 67) olen ma ka see nädalavahetus viks ja viisakas. Piparkooki ei söö, sinihallitusjuustu ja veiniga. Brrrrr. See oleks hetkel mu lemmik. Ja suutsin seda ka eile mitte teha. Nimelt oli mul korralik emotsionaalne "löök". Lõpetasin töö ja olin õnnelik et reede ja puha jne. Samal ajal olin saanud teate, et kui ma veebruaris reisilt tagasi jõuan siis mul pole enam salongi. Rendipinda. Tõttöelda pole mul nendega siiamaani üldse vedanud. 3-4 aasta jooksul saab uus koht olema juba 5s ja ka sellesse alles kolisin kevadel. Sisustust jms vean nagu kassipoegi mööda ilma ringi siia-sinna. Esimese ehmatusega olin tige ja kurb aga siis otsustasin, et pole mõtet poriseda asjade üle mis ei sõltu minust. Ja muidugi sellisel juhul ma ei hakanud ka end lohutama eiteamillega, toiduga veel eriti mitte. Proovin olla rahulik ja küll siis ka vastused ja lahendused tulevad. Aamen. 

Nüüd aga kribin krabin omlett seemneleivaga ja üks mõnusalt pikk laupäevane trenn :) 

Muah heart