Vabandan juba ette, et mu postitused viimasel ajal on väga "mitteminulikud". Nagu ma olen öelnud ka, siis mu emotsioonid on ikka äärmusest äärmusesse ja kui midagi on väga halvasti siis on ikka üliväga halvasti :) Hea siis, et tavaliselt on hästi...

Aga eile tuli "viimane piir" ära. Seoses kõigega. Seoses kõikide asjadega mis halvasti on. Ja tegelikult kui järgi mõelda siis ainult kõige hullem ongi see, kuidas ma olen sundinud end haigelt tööl käima. Aga ilmselt see ongi põhjus miks eile lõpuks kõik plahvatas, kogu maailma valu. Tulin koju, istusin tugitooli ja sõin südamerahus oma hakklihasupi ära. Samuti olin terve eelneva päeva ikka korralikult toitnud. Ja siis tundsin poole h pärast kuidas mul on kohutav nälg. Ja samas ei ole. Ja kohutavad süümekad, et ma üldse tahaks veel kõike kõike aga mul pole enam ette nähtud!

Sain aru, et ma olengi vähemalt terve aprill niimoodi elanud, et ma sunnin oma nälja maha ja lähen ruttu kell 9 magama. Miks? Sest mul pole ju ette nähtud midagi enam! Päev näeb välja selline : söön hommikusöögi 9-10 ajal, lõunasöögiga venitan kella 14ni, teen 3 tööd, kella 5ks olen ma juba nõrkemas ja söön ära HÕ pool retsepti, teen veel 1-2 tööd, jõuan koju pool 8 ja söön ettenähtud õhtusöögi. Aga sellest ei piisa enam ammu. Lähen ruttu ruttu magama, et mitte pattu teha. Ärkan 12-1 ajal ja mõtlen et kasvõi 1 võileib oleks tõeline õnnistus. Aga ma ei söö seda kunagi. 

Niiet ma hakkasin nutma eile, üsna hüsteeriliselt. Ja ulusin nii, et ikka oleks ulutud. Veel tükk tükk aega. Ja tundsin end halvasti, et ma nutan, isegi sellepärast, sest see paneb ainult pea valutama - muud kasu tast ei ole. Ja kuidagi ei tõusnud käsi mingit pattu tegema, tundsin sellepärast ka end nii halvasti. Ja et ma ei tee või kui ma teen ja kõige pärast oli järsku selline tunne, et ISSAND JUMAL. Rääkimata sellest juba 1,5 kuud seisvast kaalust. Noh. Enam ei saanudki aru mis nüüd olulisem on - terveks saada, lõpuks mõistlikuks hakata, jätkuvalt süüa õigesti või võtta haigusleht või mida pagant ma üldse tegema pean nüüd. See on vist kõik sellepärast jälle, et ma nõuan endalt nii palju ? 

Kuidagi suutsin magada. Vahepeal passisin üleval paar tundi. Mul pole kunagi unega probleeme tegelikult. Täna hommikul ärkasin üles järjekordsete enesesüüdistustega. Miks sa siis liiga ruttu rapsima hakkasid? Miks sa laupäeval kodus ei püsinud? Miks sa tööl käid endiselt? Selle vastust ma tean. See asi pole nii lihtne, eriti kui oled ise see kes endale mingeid haledaid haige olemise kopikaid maksab. Ja ei tea mille eest, kui Sa ise tööl ei käi. 

Ainuke mõistlik tegu mida ma suutsin eile veel teha oli see, et ma kirjutasin Treenerile ja küsisin, et kas nälg ja kaaluseisak võib olla tingitud olulisest töökoormuse suurenemisest. Tänud Elis K, et panid eile väikese lükke juurde sellele mõttele. Loodan, et nad vastavad ruttu. Sest ma tahan seda kõike hästi teha. Ja positiivselt. Aga mul on ausaltöeldes mõistus otsasja täna oleks nii vaja, et vähemalt see asi sujuks. Niiet juba ettetänades. 

Võib-olla homme on parem päev. Või ülehomme. Või üleülehomme.