Tere hommikust, sõbrad ;)

Täna tuleb pikk jutt kuna mul on vaba päev :P Prepare.

Eilne postitus oli täiesti vajalik mulle iseendale. Vahel on vaja, joriseda ja poriseda. Tõttöelda olen ma ka natuke palju tööd teinud viimasel ajal. Nii eelmisel kui sel nädalal 7 tööd päevas. Siiamaani on mul 6 piir olnud aga kuna pole suutnud ei öelda siis omad vitsad peksavad. See 1 töö on täpselt üle niiöelda. Muidugi on väga hea, et tööd on. Selle vastu üldse ei vaidle. Eriti kuna eile algas uus "projekt" mis paraku nõuab ka suuremas koguses raha. Sellest kohe varsti kirjutan ka.

Mis seisvat kaalu puudutab. See on selline segane värk. Ma hetkel veel ei liiguta kaloraaži kuhugi poole. Just põhjusel, et on siiski päevi kui ma ilmselt ei saa oma toitu kaaluda ja kodus pole ja kogemata rohkem niikuikuinii söön (mida ma ka võib-olla ette kujutan.) Ja just põhjusel, et ma pole kõik nädalad nii grammipealt kavas nagu eelmine. Söön küll kõik toidud fitlapi järgi aga suht kulgen...klaasi veiniga mis ka vahel nende toitude juurde kuulub :P Eile justnagu selle porisemise peale hakkas isegi lubama juba. Õhtune kaal oli 71,5. See on juba midagi eriskummalist. Aga täna hommikul oli täitsa ära keeranud. Minu üsna tutikas peen protsendikaal peksis juba 73-74 :D Hea siis, et mul magamistoas veel üks on :D Brrrr. Täna on reede. Isegi ei viitsi stressata sellepärast.

Aga mis uut "projekti" puudutab...selle panin siis eile lõplikult käima ja tagasiteed enam ei ole. Tead seda tunnet, kui Sul on mingi asi mida Sa tead, et vajab kindlasti ära tegemist aga Sa kuidagi ei taha end kokku võtta, kardad või lükkad pidevalt edasi jms? Üks selline luukere oli mul ka veel kapis. Tasapisi olen neid hävitanud. Viimane suurem oli autojuhiload. Lõpuks oli vajadus nii suur, et pidin klombi alla neelama ja minema tagasi autokooli kus ma juba 7 aastat tagasi 250x käinud olin :) Mitte, et see juba iseenesest raske oleks olnud siis 7 a tagune sekretär ka ikka veel istus seal ja hüüdis rõõmsalt :"Oi tere Keiu, pole ammu näinud!!". WTF. Ma ei unusta seda hetke kunagi. Seda tunnet mida ma sel hetkel tundsin. Mingi häbi, hirmu ja enesesüüdistamise segu. AGA! Kui see möödas oli siis ma tegin 1,5 kuuga kõik oma sõidud ja eksamid ära. Ja seda on juba raske kirjeldada mis tunne mul oli kui see kõik läbi sai. Ehk, et kui see HETK möödas on...saab ainult paremaks minna! 

Nii ma siis kuu aega tagasi mõtlesin, et "olgu Keiu, seda Sa ei saa enam edasi lükata." Nimelt tean ma tegelikult juba aastaid, et mul on ligi 30 aastaselt veel suus 3 piimahammast, mis lihtsalt jumala armust püsivad teiste hammaste vahel kinni. Nende asemele pole kunagi mõeldudki midagi tulema. Ja tegelikult tean ma ka juba aastaid, et mul tekib hambaarsti toolis täielik paanikahäire, sest ma olen nõrganärviline, eksole. Selline duubel ebameeldiv olukord. Igaljuhul. Kuna need hambad ei tahtnud enam väga püsida seal, tiksus see fakt nagu pomm mu kõrva ääres. Teine pomm tiksus teise kõrva ääres. Majanduslik. Kuna ma olin üsna veendunud, et ega muudmoodi neid 3 hammast asendada ei saa kui implantaatidega. Mõeldamatult palju operatsioone ja eriti just raha. 

Otsisin sõprade abiga endale ilmselt maailma kõige chillima hambaarsti. Ausalt, tema juures vist käivad küll lapsed ainult või minusugused :) Suur abi oli sellest, et nii tema kui õde olid minuvanused. Ehk, et ruumis oli selline chill, lahe ja mõnus energia. Mitte ei istunud seal näpuga viibutav ja etteheiteid tegev nõukaaegne hambaarst öeldes :"Kus Sa enne olid?!" Sest tegelikult olen ma end tõesti süüdi tundnud ise ka, et ma seda varem pole ette võtnud. Ja kes meist tahaks, et meile meie hirme ja vigu meelde tuletatakse ? Midagi sellist tõesti seal ei toimunud. Mina olin valmistunud, et näitan oma "surnuaia" ette ja tema on imestunud. Aga näed siis - see oli taaskord mu enda peas kinni. Ilmselgelt oli ta palju hullematki näinud :) 

Tunni aja sisse mis ma seal lamasin, mahtus väga palju. Naeru, hirmu, valu, verd, uusi tarkusi jne jne. Peale 7-8 tuimestavat süsti lõualuusse mõtlesin ka korraks,et kukun ära. See tuimestus tõmbas mul terve keha surisema ja tuimaks aga siis läks juba üsna lõbusaks, kui ta neid 3 hammast hakkas tüki haaval sealt suust välja laduma ja ma enam midagi ei tundnud. Tegime ka edaspidised plaanid ja ortodont käis asja arutamas. Selgus, et NAGU IKKA - meie hirmud on teadmatusest (ja ka mina olen seda alles viimase 2 nädala jooksul õppinud). Hoopiski 4-5 tuhande euro implantaatide asemel saan endale suure tõenäosusega breketid, mis tulevad ka nii 3x odavamad. Need lükkavad mu piimakate augud kinni ja ühtlasi korrigeerivad hambumust. Selgus selline huvitav asi, et mul on risthambumus, mille süvenedes võib lõualuudega palju probleeme tekkida. Lõualuud mul juba loksuvad ammu ja vahel haigutades jäävad lahti ja lukku. Nüüd siis saab 2IN1 korda ;)

Nii ma siis komberdasin sealt välja. Ja kui mul poleks olnud suu veriseid marlilappe täis topitud siis ma oleks üle linna karjunud :" I DIT IT!" Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, taaskord. Ilmselt Sa ei tea kedagi teist kes oleks praegu nii õnnelik selle üle, et liiga laialt naeratada ei saa :) See hirmutundest vabanemine, tugev enesekindel tunne on ikka ülim. Ja mis veel parem - suure tõenäosusega annab jõudu ka edaspidiseks :) 

Minu tänase postituse sõnum on seega - challenge Your fears :)