Ooojaaa, rannas kohtume, Heikki!

Täna oli täpselt see päev kui mul oli vaja sellist postitust, nagu Heikki poolt oli laekunud. Aaamen! Ma mitme punkti juures tundsin end halvasti, see tähendab vaid üht - ma pole ka viimasel ajal endast tegelikult maksimumi andnud. Nii nagu alguses - poolteist kuud ei mingit alkoholi, 100 % kavas ja trenn 5x nädalas. Praeguseks on täidetud vaid see toitumise osa ja seda ka ikkagi 1 päev nädalas mitte. Aga nagu ikka, me ju kõik õpime oma vigadest, suuremal või vähemal määral :)

Eilne ja tänane päev on väga motiveerivad olnud minu jaoks. See eilne üllatus peale oma enne ja pärast pildi lisamist Facebooki, tasuta kasutusaega 3 kuud...no see oli väga lahe ja minu jaoks ka väga oluline žest :) Ja see tänane artikkel! Eelmisel nädalal keerutasin mõtet, et näeks siis äkki sel nädalal 71 ära. Nüüd on see igaljuhul jälle plaanis! Kuigi ma tean ka miks ma tavaliselt ei anna mingeid "lubadusi", endale ega teistele. Sest ma ei taha end pärast halvasti tunda kui ma ei suuda seda teatud põhjustel täita. Sellistest minust mitteolenevatest põhjustest sõltuvalt...teate küll, keha ise teeb imelike asju vahepeal, nagu talle aga parasjagu vaja on. Aga ma proovin ikka! :) Pühapäevaks ära näha 71! Ja muidugi innustatuna artiklist, jälle, ei mingit alkoholi see nädal ja parimal juhul ka terve märts, niipalju kui seda veel on.

Eilse päeva söömistest ei ole väga mõtet rääkida, sisuliselt oli terve päev mingi "Sooja einevõileiva" retsept menüüs. Mitte väga mitmekesine ja jätkusuutlik päev ma ütleks...pomelo ja võileivad. Aaaa tegelikult ma proovisin küll üht uut retsepti eile isegi. Avokaado-tuunikala salat. Asendasin seal midagi...maisi? pruunide ubadega. Selline megajõhkersuur ports tuli, et ma isegi oma kerge pohmakaisuga ei suutnud pooltki sellest ära süüa. Keha nõudis ainult nisujahu nisujahu nisujahu. Jälle see "tahaks kõike aga mitte midagi", mis ikka peale pidu on. 

Aga ühest asjast olen ma siiski jagu saanud! Ja see on suhkrusõltuvus. Ma arvan, et selleks läks aega umbes 5-6 nädalat. Praegu on selline tunne, et kõik pagarid võivad minu poolest ameti maha panna :) Ei ole enam absoluutselt sellist tunnet, et "tahaks midagi magusat." Seni ma päästsin end ikka iga õhtu mõne fitlapi magustoiduga ja tänasin jumalat, et nad on siia teinud ka magusaid retsepte. Loomulikult ma olen tüki kooki võtnud, sünnipäeval, lihtsalt sellepärast, et see on seal laua peal ja mul on patutoidukord. Aga ma arvan, et see on suur võit. Vastukaaluks viimaste päevade suurele enesesüüdistamisele.

Niiet nüüd aga täiskäigul edasi! Juunikuuks on vaja veel 7-8 kilo sulatada ja ma ei usu, et see midagi utoopilist on :) Aitäh Heikkile motivatsiooni eest ja kõigile teistele ka :) Round 2 - 73 pealt 65 peale!