ükski minu postitus ei saa olla ilma kassideta, sest tegemist on kassihulluga

Praegu on tekkinud mingi hull kirjutamiseisu. Muidu ma pole mingi eriline blogikirjutaja, pole kunagi bloggggginud. Aga viimased kolm päeva see teine, nimega söögiisu, on küll hakkanud trikitama.. Vali ükskõik milline tore retsept, absoluutselt ükskõik milliste maitsvate koostisosadega - ei taha midagi süüa ja kui isegi tahan, siis olgu see parem puhas keefir ja mõni puuvili kõrvale. Viinamari on veel parem. Hästi palju viinamarju. Aga neid hästi palju ei saa. Ja üldiselt viinamari pole asi, mida ma varasemalt oleks nii eriliselt palju tahtnud. Samal ajal, kui söögiisu on otsustanud mujale kolida, on külla tulnud janu. Jooks vett 24/7, aga nii palju minusse küll ei mahu. Mõtlen, et äkki on see suhkru pärast, mida saab puuviljadest..

Samal ajal on seejuures midagi positiivset ka - ma ei saa olla söömata. Kolme nädalaga ja ühe päevaga on organism ilusti kohanenud nelja söögikorraga. Kui ma vahepeal hilinen, näiteks, õhtusöögiga mõni tund - hakkab kohe halb - mis on signaaliks, et tuleb ruttu-ruttu jooksma sööma või vähemalt valama sisse klaasike vett, et kohapeal ära ei sureks. Kui taoline juhtub peale hilist õhtusööki, siis.. aeg on magama minna. Ei saa ju ometi korraga magada ja süüa?! Sellega on aga paranenud minu uni! Viimane söögikord kella 18 ja 19 vahel, söögiisu tuleb tagasi umbes kella 21 paiku.. Igatahes, mina nüüd magan öösiti 9 tundi järjest. Üldiselt ei peaks üldse kaebama, toidukavaga muutub elu ju täitsa normaalseks.

Kunagi esimeses postituses unustasin lisada, et lisaks seal mainitud motivaatoritele, on see blogi kirjutamine ka motiveeriv. Asi, mis pole tegelikult kohustuslik, kuid tuleb endale selgeks teha, et ON. Sellest on ju abi, eelkõige, minule. Kui eesmärk saavutatud, jube hea oleks ju üle lugeda, milliseid rumalusi ma kirja panin.

See kolmanda nädala ülesanne ka on üks suur väljakutse. Oleks ma niivõrd kodune, et tuleks kuidagi oma aega sisustada, siis oleks lihtne veeta ennast kuskile vähemalt 45-ks minutiks. Kuid lood on vastupidi: ma käin kodus magamas, ülejäänud aeg on tegevusi küll ja küll. Aga miks peab alati kaebama selliste asjade peale. Mul on eesmärk. Ma tahan seda saavutada. Ja kui ma juba leidsin aega, et nädalaks süüa endale teha, leian aega ka jalutamiseks. Ma lihtsalt pean seda tegema! See on veel üks motivaatorikene!

Tundub, et see postitus nüüd oligi selleks, et ma saaks ise endale meelde tuletada, mida ma teen ja palju on ümberringi asju, mis motiveerivad. Keegi ei saa ju minust teha parimat versiooni, kui ma ise sellega ei tegele?