Eile siis sai alustatud tõdemusega, et teise päeva retseptid tegemata, aga ostunimekirjas sisalduvad nende jaoks ained. Natukene otsisin ringi, aga ei leidnud kohe kiirelt võimalust oma varasemate päevade toitumiskava ja retsepte vaadata. Ega midagi - tühi kõht hüüdis, nii et võtsin siis ette kolmanda päeva menüü. Küll hiljem mõtleb edasi ja alati on võimalik lihtsalt olemasolevatele asjadele otsa vaadata ning nende alusel retsepte otsida. Praegu oli siiski süüasaamine prioriteetsem kui joonlaua taga ajamine.

Kolmanda päeva hommikuks olid taas keedumunad. Kuna esimese päeva munaports oli ettenähtust nii umbes neli korda väiksem olnud ja muuga asendunud, siis oli see täiesti sobiv algus. Keetsin siis seekord kodusolevatele pereliikmetele ettenähtud 11 muna ära. Etteruttavalt võin öelda, et kaks neist jäid järgmist päeva ootama külmkapis. Õuna-banaani juurde (nagu retsept lubas) ja oligi elu ilus.

Lõunasööki tegema hakates mõtlesin mõnda aega, et mida siis teha ja natuke kaalusin veel ikka neid eelmise päevade retseptide ülesotsimist, aga siis jõudis pärale, et mul on eelmisest päevast veel hakkliha ja riisi alles. Ja miks ma peaksin uut sööki tegema hakkama, kui eelmine söök veel ootel. Praadisin riisi üle, viskasin hakkliha ka sisse. Ja kui siis söömiseks läks, siis võtsin ja lõikasin hommikusöögist ootele jäänud munad koos kurgi ja tomatiga tükkideks ning möllisin selle kõik kokku. Mulle väga meeldis. Ja loen seda toitumismuutuse väikseses sammuks - mul on väga harva meeles salatit teha. Ja see, et ma nüüd lihtsa (ja suhteliselt igava) toidu sain nii lihtsa vaevaga mõnusaks suutäieks - see oli enda jaoks nii positiivne elamus, et ehk jääb külge ja hakkab selliseid momente rohkemgi olema.

Seda segu jagus nii kauaks, et õhtusööki taas ei pidanud tegema. Viimase allesjäänud jupi sõi teismeline poeg hilisõhtul ära ja nagu öeldud siis kaks muna jäi veel järgmist päeva ootama.

Täna ehk neljanda päeva hommikul oli fitlapis üks neist huvitavatest retseptidest, mida olin rõõmuga sisse jätnud. Munad, banaan ja vaarikad muffiniteks. Mul oli küll vaarikate asemel külmutatud mustsõstrad, mille siis asenduseks panin. Muffinivorme ka ei ole veel jõudnud uude elukohta hankida, küll aga oli üks väiksemat sorti ahjuvorm, mida kasutasin. Vormi suuruse ja külmutatud marjade tõttu ei olnud küll juttugi menüüs kirjas olevast 15-st minutist küpsetamiseks. Esimesed 2x15 minutit panin ahjukellaga. Kui siis ka kõik veel täiesti vedel oli, lasin ahjul lihtsalt käia ning käisin piilumas. Julgelt üle tunni läks kokkuvõttes, aga päris mõnus suutäis sai. See on vist siiamaale kõige täpsemalt toitumiskava / retsepti / koguse osas tegelikkusega kattunud on. Ja sellisel mõnusal positiivsel moel. Aga ega ma endale illusioone looma ei hakka - selge see, et mulle veel tükk aega on see toitumiskava lihtsalt soovituslikuks raamistikuks, mille toel tasapisi oma harjumusi muuta. Olen ennast elu jooksul piisavalt tundma õppinud, et teada, selline lähenemine sobib mulle pikaajalise edukuse jaoks palju paremini kui jäigalt joonlauaga täpsuse tagaajamine. Vähemalt praeguses elufaasis.