Kusjuures, ei oskagi alustada. Igal õhtul valdab mind meeletu süütunne, kas ma äkki sõin liiga palju, või äkki ei teinud piisavalt. Kuid,kui vaatan kava ja muud, siis kõik on nagu paigas. Kaal on langenud, nüüdseks 14 kg. see peaks ju olema positiivne. Aga hirm juurde võtta on suur, igakord, kui midagi söön on tunne, et nüüd tuleb juurde. Aga kui kaalule astun, see seisab. Hetkel ühe kohapeal jälle. 

Olin kaks nädalat audis, suutsin endale külge pookida bronhiidi,  uskuge ei ole lõbus köhida ja roideid kinni hoida. Lõpuks kadus hääl ka ära - kodustele õnnistus, naine ei irise ega karju. :) ja siis ikka püüdsin kava järgi toituda, kuigi isu polnud, tegin selliseid kergemaid asju, mida lihtsam neelata ja seedida. Point aga järgmine- kuu kokkuvõtet lugedes tekkis masendus. Selle asemel, et kirjutada, et võiksid treeninda 4 korda nädalas. Võiks soovitused olla siiski individuaalsemad- ma tean see on hulk indiviide, aga siiski. Selgitan siis. Ma käin tööl kaootilise graafikuga- kord 24 tunnised valved ja siis järgmise öö tööl jne. nädalas võib tulla valveid 3-4 järjest- sinna sisse trenni sokutada, on juba väga keeruline- olen võtnud aja ja teinud seda oma graafikule sobivalt ja enda enesetundele vastavalt. Mõni nädal rohkem, mõni nädal vähem. Aga teen. Lisaks ei arvesta see kokkuvõte üldse kommentaare mis on lisatud. Kui ma olen kaks nädalat haige ja sirakil- ei tee ma loomulikult trenni- kommenteerin ka vastavalt. Ma pole peast nii soe veel, et bronhiidiga kopse välja köhides jõusaali müttama lähen. See selleks. Innustust võiks olla veidi individuaalsemalt. See on minu arvamus- ja minu vanem kasupoeg ütles kord, et arvamus on nagu pepu- igal ühel on oma.

Teiseks ma olen arvamusel, et võiks luua ju mobiiliäpi, Orgul on see juba olemas, fitlapil võiks ka juba tulla. Liikmeid peaks juba piisavalt olema, kes nutimaailmas juba.

Tegelikult oli mul veel paar ideed, aga olen suures tööle naasmise tuhinas need kuskile tallele pannud ja ei suuda nende asukohta tuvastada. Mida ma virisen. Kahju on mul sellest,et haiguse tõttu ei saanud ma osaleda Tartu Linnamaratoni 10 km kepikõnnil, aga heameel, et ilusa ilmaga sain lastele kaasa elada, kellega meil on traditsiooniks juba nendel üritustel osaleda. Alati kõik ei saa, ka neid kimbutavad haigused aeg ajalt. Nagu lapsevanemaid, kes kord kahe aasta tagant kukuvad voodisse teadmata põhjustel ja ägisevad.

Aga süütunne, mul pole enne olnud nii meeletult kahju söödud söögi pärast. Miks ma kardan,  kui ma teen kõik nagu vaja. Kaal võiks ka kiiremini taas langeda- ta tegi ju seda. Nüüd nagu tigu liigub. Morjendab ka see, et ei suutnud vaheesmärki täita, sellest jäi kolm kilo puudu. Aga uue eesmärgini on vaid tühine 10 kilo, kui aega vaadata, siis peaks ju nagu aega olema, aga see aeg ... liigub paganama kiirelt. Ja mina ei tea, kas mina jõuan. Pean jõudma. Mu riidenumbrid vahetasid just L tähelt M tähele- aga veel tahan selles M tähes ka hea välja näha ning end hästi tunda.