Ma pole tegelinult mingi paanitseja, vähemalt ma ise arvan nii! Kuigi mu elukaaslane vast väidaks vastupidist ja lisaks ülemõtlemise. Hetkel juba mitmendat päeva on selline paanikahäire, et süda läheb pahaks. Südmaetegevus kiireneb ja tundub nagu kõik hakkab allamäge veerema. Vahel on isegi kokkukukkumise tunne!

Mul nädala pärast mõnus puhkus Küprosel ootamas, arvatavasti paanitseb hing sees sellepärast. Aga ma ise tean, et ma tegelikult ei muretse, ei lennu ega muu reisiga seonduva pärast. Ma ju ei muretse tglt. Ma olen selle reisi ära teeninud ning võtan sellest ka maksimumi. Liiati saan nautida ju kultuuri.

Hinges on nagu rahutus ja erutus ja häire. Lisaks on pidevalt magusaisu, mida varemalt ei olnud. Ma üldiselt ei söögi nagu magusat ja tean ka seda, et ju siis on midagi puudu, kui mu keha hakkab nõudma šokolaadi. Vitamiinipuudus või midagi säärast. Muidu ei ole mul sellist olukorda.

Täna oli siis mõõtmise päev. Mõõtsin ja noh, Kas ümbermõõtude vähenemine ka aeglustub, kui kaal seisab? Kas mõõtude vähenemisel on samuti platoo???

No ei ole suurt muutust. Proovisin siis selga kleiti, mille septembris ostisn. Ma ju niiväga tahtsin seda kleiti, käisin mitu nädalati nillimas teist. Pisem lapski, ulatas oma pisikese peoga sente ja ütles, et emme osta see kleit endale, ma annan sulle raha. Mis tegi sel hetkel südame nii soojaks. Tol päeval ma seda ei ostnud, ostsin teisel päeval, ja kui koju tulnud lapsele näitasin, kilkas tema rõõmust, nagu oleks ise kingituse saanud. Täna proovisin taas selga, lapsel nii hea meel, ütles, et emme sa oled nii ilus, ainult natuke pikemaks sikutan sul, muidu jalad paistavad :). Tegin salaja pildigi. Ääriveeri näitasin seda siis oma tänasele põetajale, Kes hüüatas wow. Ültes veel, et sind ma ei märganud, aga kleit istub super hästi seljas. Ju siis on nii. Ma olen ka selline, et kui mulle ei tundu mugav, või millegipärast ei meeldi, siis see kleit jääbki kappi rippuma. Ja ma juba tunnen et see ei kisu enam nii nagu alguses ning juba tulevad paremad kumerused ilmsiks, mitte voldid. Ning kui ma nüüd siin kirjutan, hakkab kergem küll. Ei ole enam seda värinat sees ega hirmu, vaid ootusärevus nii reisi kui ka jõulupidude suhtes. Seega Kirjutamine aitab. Mind vähemalt. Mida ma ikka stressan, kõik läheb ju kenasti. Ainult söögiga on hetkel veidi niru. Isud on aga ei julge kardan üle panna. Ma tean, patukord on nädalas olemas ja võin seda kasutada, ma pole seda seni teinud. Võib olla homme pean siiski tegema.