Ma tean, et ma pole just selline blogija, kes ohkab ja õhkab, kui hea ja mida iganes veel toidud on. Blogi eesmärk on mõtteid jagada, minu teadmiste järgi. Kellele ei meeldi see ju niikuinii ei loe ja ei kirjuta ka. Asi selles, et kirjalikult olen ma võimeline isegi paremini omi mõtteid väljendama, kui suuliselt.

Juba mitmendat päev, võiks öelda, et lausa nädalajagu, on mind piinanud närvilisus, väsimus ja peavalud. Masendus tuleb peale, kui tüütu see on. Hommikul teed silmad lahti ja kui kardina eest tõmbad näed, mustendavat põldu ja halle vihmapilvi. Lapsed oleks ka nagu ära vahetatud. Eelmine nädal olid nad kõik nii armsad ja toredad ja said omavahel hästi läbi, nüüd aga kisuvad või üksteiselt karvad peast.Nii saan hommikul oma silmad lahti kistud, peale kohvi ja hommikusööki, ärkamisest on selleks ajaks möödunud nii tunnike, siis poen voodisse tagas ja magan nii lõunani. Siis joon kohvi ja söön ning taas on tunne, et keeraks kotile tagasi. Kui kella vaatan siis saan aru küll, et see päris normaalne tegevus ju pole. Vaja lastele ka söögid ette kanda ja õhtuks perele midagi valmis teha ja kes siis öösel magab. Teate kes? Mina magangi. Ma hea meelega ei tulekski sealt voodist välja kui hädad ja tühi kõht ei ajaks. Lapsed saadaks õue, aga ka nemad ei saa seal olla, kui ilm nõnna kehv on, istuvad mul trepil?

Peavalud on ka nõnna imelikud, käivad hooti. Sellised teravad. Pidevalt on tunne nagu istuks see pea teises dimensioonis, mitte reaalajas. Käid päev otsa ringi nagu udus. Jube kohe? Lisaks käib see pea aeg ajalt ka ringi, et tekib hirm kukkumise ees. Õnneks kodus kõik pehmed kohad kuhu kukkuda. Linnas ma parem ei räägi, ja ega ma linna väga asja pole teinud, peale tööl käimise ja arsti visiitide.

Oi ja kui miski mind ikka häirib, siis kohe plahvatan ka. Kui arvate, et see tüüpiline PMS, siis eksite, see pole see. Ja sinna on kõvasti aega. Mees ka eile küsis, miks ma nii närviline olen, ja sellele küsimusele ei osanudki vastata. Kõik ju nagu korras aga ei miski kripeldab kohe. Eile ei tahtnud ka laste peal seda välja elada, mis lõpp kokkuvõttes ka ei õnnestunud, ikka elasin. Kihutasin ruttu kepid käes kõndima, et natukenegi leevendada, No ei aidanud. Sai küll kohe 8 km ära kõnnitud külla aeglasemalt, küll kiiremalt. Aga ei midagi. Kodus tegin veel paarkümend kõhulihase ja paarkümend kätekõverduse asja, ja imestasin, et jõuan end üles lükata küll. Täna aga avastasin, et näed pole tuju, pole jõudu ka.

Ei saa ju pidevalt süüdistada ilma, mis ma olen siis 9 kuud selline morn ja närviline. Sel nädalal vist on ikka need magnettormide asjad minu kallal nii tugevalt, kui üldse on neid asju olemas. Ei saa ka hommikul esimese asjana aknast vaadates, et täna ilm ilus mina rõõmus ja vastupidi. Nüüd kärgatan tugevamalt kui äike. Saan aru, et päevad pole vennad, aga see on ju kestnud terve nädal. Jube . Mul on oma lähedastest kahju, muud polegi nagu häda. Mina võin edasi selline olla. Ei, tegelikult ei või. Tahan ikka jõuda päeva jooksul teha ka midagi, mitte magada. Usun, et see masenuds ja muu möödub ja kõik läheb paremaks. Vähemalt komplimente tuleb nüüd tihedamalt. Ma olevat palju alla saanud. See teeb veidigi head meelt, toimib.