Öövalved on nagu needus. Eriti hullud on mitmed ööd järjest, kui kodus välja puhanud ei ole ja tuled tööle taas sombina. Kõige kriitilisemad tunnid on kella kahest  kella neljani. Miks? No seetõttu, et kui oma nn hilise  õhtusöögi söön, tegelikult ajatan, umbes kella 23 peale, et jaksaks olla, Siis kella kahe ajal, kui olen osakonnas ainuke, kes ärkvel on, kõik teised pikutavad, siis sinu kõht lööb sellise muuskiapala valla, et hopa! 

Eile hommikul lõpetasin siis öövalve, täna hommikul lõpetan järgmise. Päeval sain tukkuda 3 tundi, sest lapsed nõudsid oma tähelepanu ja aega. Kui ma oleks olnud nõrk siis oleksin valimatult suhu pistnud, mis iganes kätte juhtub- välja arvatus kala, see ei lähe ka suure näljaga kurgust alla, pigem vastupidi. Kella 15 ajal päeval olid energiavarud nii otsakorral, et ihu ja hing soovisid seda maagilist magusat. Ma lõin siis otsustavalt oma toitumiskava lahti ja uurisin, mida magusat teha annab. Otsustasin odrajahupannkooke teha, vahvlimasinas, tegin määrisin oma portsu peale veidi maapähklivõid ja nii see nn magusalaks selle suure kohviga alla suruti. Tglt polnud ju viga, veidi teraline ja kuiv, aga täitsa mõnus. Noorem laps käis ja vitsutas neid niisama ja kiitis, et emme sa oled parim, sa oskad nii häid asju kokku keerata.

Hetkel istun valves, ootan patsienti opilt. Ja mu kõht on meeletult tühi. Kaaslaseks seekord vahelduseks kohvile on vesi. No aga kaua ei saa ju. Juba uurin kavast, mida ma hommikul söön ja mida lõunaks tahaks ja õhtusöögist ärme üldse räägi. Liha tahaks- üht mahlast grill liha ja friikaid juurde ja ühe magusa kokteiliga loputaks selle alla. Ei tea mul vist võõrutusnähud juba. Ei suuda muule mõelda kui rämpsule. 

Olen nagu katkine gramofon, kes endale ühte mantrat kordab- Sa oled tubli, sa oled alla saanud juba 9 kilo, natuke veel minna siis on vahe eesmärk tehtud, siis edasi veel veidi ja oledki reel. Ei hakka patustama ei lähe rajalt maha. Nagu segane täitsa. Aga siiani kuu on ju aidanud, kordan edasi siis. Pean hakkama saama, ma ei ole nõrk. Täna ju sain täitsa 100 % kavas olla ainult trenni ei teinud, millest on mul tõsine kahju. No olgem ausad, ma ei jõua voodissegi end hommikul vedada, mis trenni tegija ma oleks? Ma tahan, aga füüsiliselt ja vaimselt ei jõua. Homme õhtuks on plaan paigas tglt. Kavatsen hommikul magada, nii kaua kui lastakse, siis veidi marju korjata ja aurutada, ning õhtul pakin lapsed ja enda autosse, sõidan tervisekeskusesse, kus lapsed saan mängima jätta ning lähen oma nüüdseks lemmiktegevust tegema- kepikõnd. Kui varem ma ei seedinud seda üldse, siis nüüdseks on see mulle täitsa mõnusaks saanud. sellega teen oma 6 km ringi ära, lihased soojad, siis lihastreening otsa ja super tunne. Olen eelmisel nädalal nii talitanud, ja see sobis mulle rohkem, kui soojenduseks kohapeal karata ja joosta. Joosta ju veel üldse ei tea kas lubatakse, pole ortopeediga ju suhelda saanud.

Ok jutt kipub mölaks siin öösel kell kaks. Pean oma mõtted toidust eemale saama. Ja hea lootus ka see, et varsti on hommik ja saab koju kotile. Head ööd ja Out!