Kurb on. Miks? Seetõttu, et kui üritad midagi naeruväärset välja tuua, pannakse sulle suhu sõnu, mida sa öelnud ei ole.

Viimases postituses, sain sellist tagasisidet, mida ei osanud küll oodata, kuid kriitikat ja seda ma võtan arvesse ning katsun, mitte enam samasse ämbrisse astuda. 

Tahaksin selgituseks tuua, et pole väitnud, et üks rahvus on kellegist teisest parem. Ei ole! Igas rahvuses onh erinevaid inimesi, ning jah meditsiinisfääris töötab palju vene rahvuses inimesi ja need kellega mina kokku olen puutunud ning koos töötan, on kõik imelised inimesed. Ma ei töötaks siin, kui mulle ei meeldiks. Loomulikult tuleb ette ka lahkarvamusi, kuid intelligentsete inimestena suudame need lahendada. Ka olen töötanud hindudega koos, ja nemadki on toredad inimesed- ka nende hulgas leidub teistsuguseid. Mulle meeldib, et see rahvus tänapäevases maailmas, siiski oma traditsioonidest kinni peavad. Olen ka ausidega koos töötanud ja uskuge, ausi ülemus ei olnud nii meeldiv, aga seepärast ei arva ma , et kõik austraallased on sellised. Või poissmeeste õhtut pidavad iirlase/ inglased ongi kõik sellised ropud ja rõvedad joodikud nagu nad siin näitavad end. Ei ole. Ei tasu mulle suhu panna sõnu, mida ma öelnud ei ole.

Ma olen rahumeelne inimene, tahan teha asja, mida armastan ja oskan. Oskan olla meedik, elukaaslane, ema- no emaks olemist õpin ma koguaeg ikka veel. See pole asi, mida saad ülikoolist diplomiga kaasa. Aga laps õpetab. Ei ole ju ka lapsi kes on pahad. lihtsalt halvad tingimused on.

See selleks. Kas te olete tähelepannud, et riburadapidi lahkuvad meie seast väga andekad inimesed ( Ulfsak, Üksküla jne). Raske haiguse tõttu? Aga nad on end meie südameisse jälje jätnud, kui vitaalsed ja elujõus inimesed, me ei kuule nende nurinat ega ohkeid. Järelikult oskavad varjata! Mida mina pean ka õppima. Natuke nagu olen ka. Või lahkuvad noored elujõulised mehed/naised. Algul kaovad jäljetult, siis leitakse surnult. Ma ei taha mõelda, mis tunne on lähedastel, seda uudist kuulda, veel vähem ema süda- mida see peab tundma. Ma olen kaotanud oma noorema venna, ma nägin ühe ema kanntust ja näen seda siiani. Seega olgem siiski teineteise suhtes veidi avatum. Räägime nii nagu asjad on, ja ärme rutta tegema järeldusi ning oletusi. Kuulame ja kuulatame!