Kindlasti olete oma elu jooksul kohanud inimesi, kes iga sinu lause peale hakkavad õpetama, kui valesti sa elad või teed.

Mina olen. Lisaks kõigele sellele, ma töötan temaga juba kümme aastat koos. Algul kui alles noorukesena tööle saabusin, siis ei osanud ma midagi arvata sellest. Kuna arvasin, et oh vanem ja tarem, mida aeg edasi seda vähem ma nii mõtlen. Ei ole alati vanemad inimesed need nii targad ühtegi. Ja tal on õpetusi igast valdkonnast, mitte ainult tervis- ka pereelu kohta.

Mul on alates 17 aastaselt olnud probleeme, lisaks muudele tervisehädadele, mis hetkeseisuga on lisandund, ka neerudega probleeme. Kuni 20 nda eluaastani kimbutasid mind korduvad neeruvaagnapõletikud. Arstidest keegi ei saanud aru tegelikust põhjusest ning ravisid hooga aina sümptomeid ja keelasid  suusatada ja ratsutada. Suusatada- kuulge ma olin ju suusataja, kuidas saab selle rõõmu ära võtta!? See selleks. kui olin 19 ja saabus aasta 2000, oli asi juba neerudega nii kriitiline, et vajasin operatiivset ravi, muidu käiksin siiani vist dialüüsis! Operatsioon iseenesest kestis küll 3 tundi, kuid juba järgmisel päeval olin püsti ja vihkasin voodit. Olin seal lebanud juba 2 kuud vahelduva eduga. Nüüd peaks neerud korras olema, kuigi hoida tuleb neid ikka.

Aastal 2007 tulin tööle, Tartusse, haiglasse, Ja kui see nn töökaaslane teada sai, et ma nii väga tervete neerudega ringi ei käi, hakkas ta kohe õpetama, mida ma süüa võin, mida juua ja mida kanda. No kuulge ma olen oma neerudega elanud eluaeg, ja iseendaga ka .. ei ole vaja õpetada, et talvel ikka pepu püksis püsiks ja et suvel külma kivi peale sitsima ei läheks. See oli mul esimese haigushooga juba selge.

Nüüd, kui rääkisin teise kaaslasega fitlapist, ja oma kepikõndimsisest ning peale selle lihastreeningust, hakkas ta taas siis sõnavõtma. Seekord teemaks kõndimine asfaldil. Seda ei tohtivat teha see lausa kahjulik ja muu säärane. No kuulge siis peaksin ma ju roomama- enamus käikudest nii tööle, kooli, lasteaeda, poodi või veel kuhugi, kõnnin ma ju asfalt kattega teel. Ma tean, et kui joosta siis asfaldteel põrutab jalga aga selleks on juba ammu välja töötatud jalatsid, mis ongi mõeldud erineva pinnasega maadlemiseks. Või ma eksin?, Kus kohas ma siis veel kõndima peaks- või peaksin hoopis lendamise selgeks õppima. Lisaks teatas ta ka, et ma söön palju. Kuna portstud, mis ma tööle võtan on täpselt kava järgi ja kaalutud, ongi suured, ka minu jaoks, aga ma toitun nagu kava seda soovib!  Kui ta veel teaks, millised portsud on sõjaväes ja milliste jalanõudega seal mööda asfaldfi marsitakse- ta vist karjuks appi!

See selleks. Ma olen piisavalt isekas teadmaks, kuidas hakkama saada ja kuidas toituda, kui ei tea uurin seda ja saan teada. Ma ei hakka oma iganenud ja nõukaaegseid õpetusi jagama noortele, kes minust kindlasti targemad ja moodsmad. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Oled õde ole, sellegi võiks selgeks teha, kuidas perfuusorit kasutada- vot ta ei tee, ja teatab uhkusega, et ei hakkagi tegema. 

Mina ei oska end võib olla end nii hoida ja kätel lasta kanda nagu tema seda oskab, müts maha tema ees. Ma vist ei tahagi, et mulle ette taha kõik tehtaks. Aga mis puudutab toitumist ja treeninguid, siis ravivõimlemine sinna ei kuulu ja selle teooriaga võib ta küll kuu peale minna. Ma tahan olla tulevikus siiski vitaalne ja valudeta, seetõttu ma seda ju teengi, mitte tulevikus veeta tunde esiteks arsti ukse taga- saan seda praegugi piisavalt teha- ja veel vähem tahan ma maksta hingehinda taastusravi eest, mida saan ma praegu ju ära hoida ja ennetada. 

Nii karastub teras!