Hommikul, täna, lõpetasin siis sellise valve, et sellist ei mäleta minu selg, jalad,silmad, käed ja kõik muu veel enne olevat.

Kella 7 hommikul järgmise päeva kella 7 ni sai ringi tormatud ja askeldatud nagu meeletu. Lõpuks lõppes valve siiski. Me ootasime seda pikkisilmi. Sellesse valvesse mahtus solvanguid, kriitikat, kiitust ja kõike, mis võimalik mõelda on. Ainult sööki ei mahtunud sinna- see oli päevakavast nii maas, kui maas saab olla. Hommikusöögi sõime me põetajaga kell 15.00 :O, Kuhu see lõuna ja õhtusöök siis paigutada, ja see hiline õhtusöök???

Päev algas ju paljutõotavalt, väike kohvi, naer ja jututamine. Kuid siis hakkas pihta. Psühhoos ja selle valvamine, siis tuli uus patsient, kes nii raske, et neli meest ja kaks naist ägisesid proua all.tema seisund kohe kriitiline ja hakkas pihta.Verevõtmine iga tunni tagant, mul oli hommikuks kõik astrupi süstlad otsa saanud ja kui laborisse läksin siis juba imestati, mis te teete nendega.Mis ma nendega ikka teha saan?Siis helistatakse tulge haigele järgi, tooge haige siia, vii need palatisse-  ja nii jooksime. Fuajee, õdede postis, oli nagu käru parkla, kinni kiilutud tegematta vooditest. 

Sellega see ju ei lõppenud. Ühele õele ei mahtunud pähe, et teine võib paluda tal oma haigele ise järgi tulla. Tema pidas seda isiklikuks solvanguks ja hakkas ülbitsema, mina ei ole ka ju papist poiss, ütlesin ka paar kõrbedamat sõna vastu. Sealt sai alguse kaebuste esitamine, no saime selle lahendatud, järgmine teema. Röntgen vaja ülesvõtta- Selleks ajaks oli kell juba 9 õhtul ja meie kõhud hommikusöögist juba lahjad. Seal ju vaja ka tõsta ja askeldada, seega korraks- sel ööl lausa mitmeid kordi- tundsin siis, et ma vist minestan. Vedelikupuudus, energiat pole, kõht tühi, selg valutab. Ei ole lihtne see elu. 

Ühesõnaga Hommikupoole ööd tundsin, et mina ei suuda enam, mul kukub pea tagumikku, sest pole enam selgroogu, mis seda kupatust püsti peaks hoidma, see lõhkus valutada. Mida valuvaigistid ei suutnud ka vaigistada.Kõndida enam osakonna peal ei julge, sest tunne liigutamisel kui vati sees.Kukkumise hirm.

Hommikul, kui lõpuks koju jõudsin, siis kukkusin voodise, jõudsin veel korraldused jagada, et mingi hetk pandaks mu telefon laadijasse, ja et mind ikka äratataks kell neli üles, et valmistuda järgmiseks öövalveks. 

Nüüd ma siis olen tagasi postil- See on võrreldes eilsega lausa paradiis- Nii vaikne ja rahulik, et imelik kohe.