Kui meie siin püüame iga hinna eest kaalu alla saada ning tundub vahel, et see on elu ja surma küsimus, siis täna see minu jaoks nii ei olnud.

Kahjuks ei valmistata üliõpilastena meid ette, kuidas toime tulla surmaga. See on nagu möödaminnes nii loomulik asi, et seda ei tehta. praktikabaasides olles,ei puutunud ma kokku surmaga. Ma käisin küll hospiitsosakonnas, kuid sealsed inimesed olid veel elus. 

Kuna ma töötan sellisel erialal, tean ma, et ühtki lahkunut ei võeta südamesse ja ma polegi nagu seda teinud. Kuid natuke on raske ka, teeb meele kurvaks. Ma ei ela seda dramaatiliselt üle, ega midagi. Lihtsalt hakkan mõtlema ja vaagima, kas ma tegin ikka kõik, et tal oleks hea ja rahulik minna. Minu võimuses ei ole võib- olla võimaldada eraldi palat, või jäägitu tähelepanu aga meie võimuses on nii palju kui võimalik teha asi valuvabaks ning rahulikuks. 

Ma ei mõtle selle üle kaua, sest iga järgnev päev on juba teine, ja see inimene on lihtsalt linnuke nimekirjas. Tobe öelda, aga nii see ju tegelikult haiglas on. Kui jälgin surnukuuri poiste tööd, siis neil on ikka kõvemad südamed, kui meil. Mulle isiklikult ei tee küll haiget, kui lahkunu pea kolksatades musta kasti põhja vajub, aga võiks pehmemalt seda teha. Olgugi, kui tegu on vanainimesega, kes on arvatavasti oma elus palju näinud. Ja ma siiski mõtlen just neist inimestest, kes surevad hooldekodudes, üksi, ilma lähedasteta! Kui raske võib see olla. Miks ei ole ühtki lähedast kõrval? võib olla polegi tal neid? jne jne. Mõtteid ju tuhandeid.

Hommikul on kõik taas parem ja ma tean seda. Aga ei meeldi mulle valved, kus ma kellegi pean saatma surnukuuri. No on ebameeldivad ja mõruks tegevad asjad. Sama on ka elustamisega, kui olen selle teinud, siis kodus ei saa tundide viisi peale öövalvet magama jääda, kuna peas käib eneseanalüüs, mida oleks võinud teisiti teha. Mida järgmine kord kindlasti arvesse võtta ja muu säärane. Tobe aga vajalik komme. Ma olen selline. Õnneks see kõik ei kustuta mälust eesmärki ja sihikindlust. Ja ma soovin, et me kõik pööraks hetkeks pilgu oma sisemaailma, ja kasvõi helistaks oma lähedastele, kellega pole ammu rääkinud. See võib olla ainult positiivne kogemus. Või leppige ära, kui kellegiga riidu olete läinud. Andestage. Ilusat hommikut!