See postitus nüüd puudutab mentaalset tervist ja heaolu, seega ei oskagi seda liigitada millegi alla. Hommikul tundus elu veel isegi mõnus, ees ootamas nädalane puhkus soojal maal, koolitus teises Eesti otsas, sõbrad, lapsed, kes küll aeg ajalt tuska valmistavad aga rohkem on neist küll rõõmu kui häda, elukaaslane, kes on meeletult mõistev ja äge tüüp- Elu nagu lill ju! Aga... kõik muutub hetkega. Üleväsimus, trennidega maletamine, kaootline töö ja valvegraafik, haigused ja muud asjad- kõik mõjutavad.

Peale lõunat, kui olin oma paari tunnise uinaku katkestanud, kuna keegi nõudis suhtlemist. Tulin ülemusele vastu ning olin nõus kaks ööd järjest veel tegema, kui hommikul sai lõpetatud 24 tunnine valve päeval,kus valveosakonnana haigeid voolas uksest sisse, nagu kevadine tulvavesi! Õhtul siis tööle sõites tuli nutt peale.

Ma olen ju kõigest inimene. Jah olen enesepiitsutaja, ma tean. Tahan olla oma lastele hea ema, mis ei kuku just kõige paremini välja. Mäletan ju oma lapsepõlvest kus minu ema oli peale tööd nii väsinud, et meiega tegelemiseks tal lihtsalt jõudu ei olnud, või tegi ema samuti sellist tööd, kus me teda õdedega ei näinudki. Kasvasime põhimõtteliselt vanema õe ja vanavanemate hoole all. Jah ainult vainaisa hoolis, vanaema ei hoolinud kellestki, peale iseenda. Siis vandusin endale, et ma ei taha olla selline ema, kel pole oma lastele isegi head sõna öelda, rääkimata ajast. Nüüd tundus äkki, et ma olengi minu ema. Lapsed näevad mind kas tusasena väsimusest või magamas peale valvet. Loomulikult on mul nende jaoks ka seda aega, kus ma nendega mööda linna kolan või muuseume külastan, aga vähe. Kõik võimalikud üritused olen ma koolides ja lasteaedades ka saanud kaasa teha ja alati kohal olla, mitte ainult oma lastel, vaid ka kasulastel. 

Töö on minu jaoks samuti tähtis. Ma armastan oma tööd, kuigi teised võivad seda pidada labaseks. Mulle meeldib aidata teisi. Patsiendid, kelle elu oled sa suutnud päästa või kelle valu leevendada, mõnikord tänavad asjadega. Kuid kõige meeldivam tunne ja tunnustus on minu jaoks tänulikkus inimeste silmades. Kui memmeke võtab sult käest kinni ja südamest nuttes sind tänab, et sa teda lihtsalt kuulasid. On ju väärt! Ja selles kiires maailmas, on inimesed õppinud väärtustama asju, mitte inimesi. Asju saab asendada kuid inimesi ei asenda sa enda ümber küll millegiga. Ka villa Madridis ei asenda seda, inimese head südant või soojust. Ja seda jääb puudu. Mõistmist ja arusaamist ning andestamist.

Kuid mul on tunne, et ma lasen end lõhki kiskuda ja ma ei saa sellest rattast maha. Tunne, et sa annad ja annad aga vastu ei saa sa tänu ega isegi head sõna. Depressiivne ju. Nutsin nagu väike laps autos, proovides siis läbi pisarate ja vihma veele autoteed jälgida. Sisimas värin ja süütunne. Lisaks suurele väsimusele. Ja siis see toitumine- mul tekib peale öövalveid stress ja depresioon kui ma toidule mõtlen. Pingsalt üritad jälgida, et kõik oleks õige ja korrektne. Aga sisikond nõuab magusat ja energiat- Mille arvelt! Sisendan endale igal hetkel, ma pean, ma pean... Aga ma ju ei pea. Ma pean olema mina ise. Ma pean õppima ei ütlema ja arvestama iseendaga. Ma pean iseendasse panustama. Ma ei saa lubada järgmist madalseisu, et jälle mudast tõusta ja reele saada. Ma ei pea langema selleks, et tõusta.

Mul on meeletult tore pere, kes mind toetab, ka lapsed. Ma pean nende jaoks olema tugev. Tglt võin ka nende ees vahel ka nõrk olla. Sest kodus olen ma, MINA ISE! Aga ikka vaevab see, et ma teen midagi valesti, ma pole mitte alla võtnud vaid juurde, kaalunumber ja tuttavad väidavad kindlalt vastupidist. Aga mina ei usu! Miks. Sest ma ei saa rääkida, ma ei oska end väljendada ja ei oska ei öelda. Hetkel tunnen, et ma lihtsalt ei suuda mingil hetkel isegi toolilt tõusta, et WCsse minna.

Ma tean see möödub. Ja ma ei otsi ka vabandusi, et toitumises rajalt maha astuda ja käega lüüa. Aga raske on hommikuti 30 km maha sõita ja siis perele sööki valmistada, magada ja tagasi 30 km sõita. Ma magusast olen loobunud, söön seda üliharva, aga peale selliseid valveid, mu keha nõuab seda, ja ei ole alternatiive- kui tahad saledat figuuri, loobud kreemitordist. No loomulikult ma ei hakkaks ka kreemitorti näost sisse ajama, aga napoeleonikoogi sööks küll ära, selle õige keedukreemiga.

Seega - Ma tulen sellest madalseisust välja. Pean lihtsalt oma mõtted välja saama, et uued sisse saaks tulla. Loodetavasti paremad. Ja motivatsiooni- trenni suhtes seda puudu pole, mulle meeldib meeletult Bodybalance ja Yogafunc. ainult, et kaks korda nädalas on seda ikka vähe

AGA MA SAAN HAKKAMA!