Kaheksas... ja ikka veel mitte viimane

Heips!

Ja jällegi sai paar päeva ilusti rajal oldud. Või noh vähemalt nii palju, et kaal on juba muideks langenud. Mitte, et ainult kaalu langus mu eesmärk oleks, vaid see on lihtsalt huvitav nähtus mu jaoks.  Tegelikult tahaks lihtsalt tunda end oma kehas hästi. 

Ja mis siis viimastel päevadel toimus...

Kuna olin nüüd kaks pikka päeva - 12h - tööl, siis tundus kava jälgimine kohati keeruline ja kohati lihtne. Keeruline, sest töö on iseloomult väga kiireloomuline ja pidevalt peab ringi jooksma või erinevaid ülesandeid ning probleeme lahendama. Kogu selle möllu keskel on väga keeruline leida see pool tunnikest, mis lõunapausiks ette on nähtud, ja lihtsalt maha istuda ning sööma asuda. Kohati on tööl kava jälgimine isegi lihtsam... ei ole ju seda vaba aega, mida muidu kulutaks toidule või näksimisele mõtlemiseks. 

Eilne päev oli üsna tavaline. Hommikusöögiks võtsin taas veidi kauem aega, ning jõudsin tööle veidi hiljem kui ma viimasel paaril aastal harjunud minema olen. Praadisin ilusti muna ja tegin endale inglise hommikusöögi. Väga maitsev ja kõhtu täitev. Üks lemmikretsepte praegu. 

Lõunal käisin kiiresti maksimarketis ning sõin pool kogust profeeli pähklitega ning teise poole batooni õunaga. Kokkuvõttes kerge ning maitsev lõuna. 

Hilisõhtust söögipausi ma tööl kahjuks teha ei jõudnud, seega teadsin juba koju kõndides, et tuleb vaaritama ja täiega pugima hakata. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks.  Nii saigi tehtud makarone hakklihaga ning hilisõhtuks batoon puuviljaga. Siit aga kaks PS!-i .... esiteks: tartu jaamamõisa selveris ei ole normaalset hakkliha ja teiseks... ma endiselt ei suuda hapukoort süüa. Nii jäi ka see kahjuks eile söömata. 

Täna see-eest läks veidi organiseeritumalt, kuid ilma fantaasiata. Hommikuks lemmik õun ja juust ... sõin seda tööl olles nii palju kui jaksasin, kuid ikkagi jäi osake sellest minu hilisõhtuse söögi juurde. Lõunaks sõin kodust hommikul hoolega kaasa  kaalutud ja pakitud makarone hakklihaga (hapukoor jäi endiselt siin söömata - no ei suuda ma mitte seda endale sisse ajada ja asendusest midagi muud maitsvat ka seekord ei leidnud). Töökaaslased vaatasid küll juba, et no mis karbimajandus see on, aga noooh... peaasi, et ma ise õnnelik oleks. Ja kunagi äkki sale ka.

Õhtuks soojendasin ülejäänud makaronid ning sõin hilisõhtusest söögist õuna, kuna batooni jõudsin ma juba tööl olles kiiresti sisse visata. 

Kogu selle majandamise juures on vist parim uudis, mis suunurgad lakke tõstsid, see.... et ma kaalusin täna õhtul (!) lausa 83,1 kilo.... Nagu vauuu.. ma pole ammu seda numbrit isegi hommikul näinud. Ja nüüd siis lambist kaalusin ning opppa... Ma igatahes täiega õnnelik ja annab täiega motti juurde!