Niisiis aasta tagasi käis pauk - sõna otseses mõttes ja minu sees. Ega ma algul suurt midagi aru saanudki, ainult väljakannatamatu valu oli (mida kiirabi ei pidanud oluliseks eriti uurida, sest kevad ja tuul ja närvipõletikud kerged tulema) ja kui neli päeva hiljem EMO-sse jõudsin tunnistati minu seisukord eluohtlikuks (põletikunäit 400) ja välja mind sealt enam ei lastud. Laskumata üksikasjadesse selgus pärast minu igakülgset "pildistamist", kompuutrisse sisse-välja sõidutamist ja ohtrat vereproovide andmist,et lõhkes maohaavand. Olgu öeldud, et mul polnud õrna aimugi, et mu maoseinas auk võiks olla ja veel vähem sain ma aru kuidas üks katkine asi veel rohkem katki saab minna. Igatahes oli operatsiooni jaoks juba hilja ja nii ma veetsin esimesed neli haiglapäeva voolik nina kaudu makku viidud "vee ja leivata". Söögiisu nagu polnudki, aga janu vaevas küll kogu aeg. Kokku veetsin haiglas 12 oma elu kõige äärmuslikumat päeva - kogu aeg oli tunne nagu 1. septembril. Teate küll seda "kõik-kõik on uus septembrikuus". Polnud ma ju selle hetkeni õieti haigegi olnud, rääkimata haiglas olemisest. Tulin haiglast koju 7 kilo kergemana. Kõrvalnähuna oli koos 7 kiloga kadunud ka kogu minu jõud. Liikumisel on viimased 20 aastat olnud kindel osa: talvel stepper-hantlid, suvel jalgratas, mitteistuv töö ja tööle käisin jala (edasi-tagasi 6km) - viisin lapsed autoga kooli, tõin auto koju ja kõndisin ise tööle (väidetavalt normaalsed inimesed nii ei tee). Kõigele vaatamata olin väge täis ja olin kindel nüüd hakkab minu uus elu, sest toituma pidin regulaarselt ja võimalikult tervislikult. Võimalusel liikusin jala, vaatamata pisiasjale,et aegajalt pidin koju tagasijõudmiseks kellegi autoga järgi kutsuma.Lugesin läbi kõik kodulinna raamatukogu toidutarkade raamatud, lisaks veel piiritud internetiavarused. Minu arust tervislik ja korrapärane toitumine tõid kahe kuuga 2 kilo tagasi, eriti see mind ei häirinud, sest üle kõige kartsin ma oma haavandit millegiga solvata. Kui juba 4 kilo oli tagasi tulnud, hakkasin toitumispäevikut pidama (veebipõhist, mis arvutas minu eest kõik kalorid, nii tarbitud kui ära kulutatud ning ma ausalt kulutasin rohkem kui tarbisin). Samal ajal hakkasime sõbrannaga kõndimas käima - päris kiiresti ja päris palju kõndisime. septembrist maini oleme kiirkõnniga läbinud 630 km. Maist alates on ka jalgratas ilmavõimalusi arvestades kasutuses ja rehve kulutatud juba 370km. Ja siin ma nüüd olen - aastatagusega võrreldes 9 kg raskem ja täiesti segaduses - miks ometi? Kõik tingimused kaalus püsida olid ometi täidetud. Või kas ikka olid? Hämmastav on veel see, et nii suure kaalutõusu juures peaks ju ometi riided kõik kitsaks jääma, aga võta näpust,isegi eelmisel suvel lapse lõpuaktuseks õmmeldud kleit (peale haiglat õmblesin väiksemaks), ei pigista ega kisu kuskilt. Niisiis, kaalukiusupunni kiuste jõudsin paar nädalat tagasi selgusele, et nüüd aitab ja otsustasin mitte süüa valgest jahust toiduained ja valget suhkrut jne (aga shokolaad on ju pruun, on juwink).  Iseenese tarkusest muidugi ei piisanud ja päästja internet saatis mulle Fitlapi. Eks ma olin ennegi piilunud ja kunagi isegi kolmepäevase tasuta konto teinud, aga vist polnud õige aeg. Nüüd on õige aeg. Pean kohe ütlema, et esimesed viis päeva on minu sõnniliku kanguse tagajalgadele ajanud (nii heas kui halvas mõttes), aga sellest edaspidi, võibolla juba homme. Seniks kõigile kindlat meelt!