Mul on tunne, et olen jälle abiellunud ja sattunud suhteekspertide poolt paljukirjeldatud võimuvõitlusse. Teate küll: MINA olen terve elu harjunud nii elama ja nüüd elame MEIE ka niiwink.  Pärisabielus olen selle etapi edukalt vahele suutnud jätta, aga vot nüüd ei saa ma aru kas võitlen iseendaga või uue partneriga st. Fitlapiga. Põhjaliku inimesena lugesin korralikult toitumiskava täitmise manuaali läbi ja kohe läks elu keeruliseks. Et liitumine toimus väga hilistel õhtutundidel, jäin lootma õhtust targemale hommikule. Hommikud ei ole minu sõbrad - minu arvates algavad nad ülekohtuselt vara. Katse-eksituse meetodil olen loobunud sammu pidamisest normaalsete ärkajatega ja aru saanud, et minul kulub adekvaatse seisundi saavutamiseks umbes 1,5 tundi.Selle aja sees ei tasu eriti minuga suhelda, sest kohale ei jõua mulle nagunii midagi. Klaas vett, kohvi, kerge hommikuvõimlemine ja veel natuke kohanemist ja siis alles olen ärganud, vist.   Selleks, et mu siseorganid jõuaks ajule järgi kulub veel paar tundi ja siis mina loen - hommikusöök sööge kohe pärast ärkamist. Läbi elu on mul hommikusöögiga kehvad, et mitte öelda olematud suhted. See ei ole lihtsalt ma ei taha ja kõik. Olen ikka aegajalt tabanud ennast oma elu tarkade õpetuste järgi seadmast ja nii sundinud kui meelitanud ennast hommikust sööma. Ükski katse pole lugenud. Sest pärast varast hommikusööki on mu enesetunne iiveldamiseni halb ja terve päev möödub kroonilise nälja saatel. Gunnar Aarma austajana lugesin ühest tema raamatust, et inimene peab sööma siis kui tal on kõht tühi ja tema hommikusöök on vahel päeval kell kolm. See mõtteavaldus sobis minu elurütmiga väga hästi. Kuid nüüd oli mul ju uus kaaslane ja kaks päeva püüdsin olla Fitlapi meele järgi ja tegin enda hommikud-päevad vaevaliseks,  alludes hommikusöögikorraldusele. Aga siis, voila! loen, et sööge, millal tahate, peaasi, et ettenähtud kogused päeva jooksul ära sööte. Päike tuli jälle minu päeva, Gunnar Aarma jäi autoriteediks edasi ja tunded Fitlapi vastu jäid kindlaks. Aga päike kippus jälle tuhmistuma, kui püüdsin toitumiskavas ettenähtud kogused ära süüa. No ei õnnestunud, siiamaani ei õnnestu (täna on minu kuues päev Fitlapiga). Mulle väga maitsevad toidud, mida siiani teinud olen, aga ägisemiseni süüa ma ei kavatse. Öeldakse küll, et kõik on peas kinni, aga ju siis minu kõrvade vahe vajab eritöötlust. Niisiis kohanen edasi oma uue kaaslasega ja alla anda ei kavatse (Sõnn ju). Sellise heitliku viispäevaku järel otsustasin, et ei mõõda-kaalu veel, aga uudishimu sai võitu. Olin täiesti valmis, et midagi ei ole muutunud või kaal on isegi tõusnud, sest mõistusega saan ju aru küll miks toitumiskava just selline on. Ja oh üllatust - kaal on langenud (küll tühised 400g, aga ikkagi). Sentimeetritega on küll anomaalsed lood - kõhu- ja puusaümbermõõt sama (mul on tunne, et mõõdulint ei teinud esimesel mõõtmisel minuga koostööd, kes see ikka tahab nii suuri mõõte mõõta ja näitas mulle tegelikest väiksemaid numbreid), aga õlavars on kahanenud lausa 3cm ja rinnaümbermõõt 1cm. Toitumiskavasse trenni ma veel ei märgi, sest siis lähevad kogused ju suuremaks ja tegelikult treeningkava järgi ma veel midagi ei teegi - saan kõigepealt toitumisega joonele. Oma hommikuvõimlemist ma ka veel trenniks ei loe, aga neid harjutusi teen kindlasti edasi.

Võlud- valud saan kokku võtta nii: päeva lõpuks laulan mõttes Fitlapile - Kui kunagi veel näeme, siis teisiti on kõik! Aga hommikud saadavad Fitlapile sõnumi - Tere,perestroika...!