No kuulge, tegin postituse, oli üle 2000 tähemärgi ja mu postitus lihtsalt haihtus. Kribasin uue, üle 5000 tähemärgi ja hakkasin pilti lisama ja nett kadus ning sellega koos ka mu postitus. Kas ei oleks võimalik nii, et see blogisüsteem ise aegajalt salvestab kirjutamise ajal (no nagu nt wordpressis on, et kui pikemat postutust teen siis võin kindel olla, et enamik sellest on kirjutamise ajal juba automaatselt salvestatud).
Ma enam nii pikalt kirjutada ei viitsi, sest ma pole kindel, et mul see nüüd ka õnnestub. Tavaliselt mul selliseid probleeme pole, ju siis täna on selline päev.

Lühidalt siis, laps nr 1 oli okseviiruses ja nagu ma eelmises postituses ka kirjutasin, siis kustus ta õhtul ära ja öösel enam ei oksendanud, aga ma olin kogu aeg valvel ja magada normaalselt ei saanud. Minu jaoks tähendab magamatus aga seda, et muutun täielikuks mõrraks. Ma ei tea, kuidas mul mees on suutnud meie juurde jääda, sest titeeas pole meil ükski laps maganud ning vahepeal  oli periood, kus ma kolm aastat magasin paari tunni kaupa- siis, kui oli hea öö. Õnneks on kaak nr 3 selles osas tublim. Igaljuhul ma lootsin siis uuel ööl, et magan järgi. Kohe kui lapsed voodis, siis tegin veel kiired toimetamised ja kerisin ka kerra. Natuke magatud, kostis nr 3 toast imelik hääl ja selgus, et ta oksendas. Tema puhul ei tähenda oksendamine üldse seda, et tal viirus oleks, sest ta on suur oksendaja. Tal on täiesti kohutavalt tundlik keel. Kui väike karv on keelel, kui arst vaatab kurku, kui hambahari läheb kogemata vastu keelt, siis ta raudselt oksendab. Seega vahetasin tal voodipesu ja pidzaama ja olin äraootaval seisukohal, et kas järgneb veel midagi. Pugesin uuesti põhku. Ei olnud veel magama jäänud, kui nägin, et nr 2 läks kondama. Kohe järgnes mehe hääl: võta kauss. Selge, nr 2 oksendas. 12-6 olin oksekausi tühjendamise-pesemise toimkonnas. Kell 6 sain tagasi voodisse ja tervelt tunni magada, kui oli aeg nr1 kooli saata ja suure vaagimise peale ka nr3 aeda. Igaks juhuks kraadisin teda, palavikku polnud ja öö oli ka rahulik, seega otsustasin ta aeda viia, et ta nr2-ga päev otsa ninapidi koos ei oleks ja äkki mul õnnestub päeval paar tundi järgi magada. Saingi oma kaks tundi õndsat und. Kella 17ks olin ise nii kutu- iiveldas, jaksu polnud, mega nohu. Ja kuna ma olen see loll, kes iiveldab, aga ei oksenda (v.a. raseduse algused), siis ma vegeteerisin diivani nurgas, endal kauss igaks juhuks käepärast. Enesetunne aina halvenes, kraadiklaas näitas 34 ja olin peaaegu kindel, et ma olen surnud. Vaatamata minu nirule enesetundele pidas mees vajalikuks minna jäärajale, sest oli lubanud. Eks ma enne minekut veidi mõrralikult kobisesin ka, aga no laste tuduajaks olin endale ka sarved kasvatanud,sest ta polnud ikka tagasi ning mul ei olnud nii palju jaksu, et püstigi seista. Otseses mõttes roomasin trepist üles ja ei jaksand ma väiksel hambaidki pesta, rääkimata unejutu lugemisest. Saatsin lapsed voodisse ja ütlesin "ööd" ning kukkusin ise samuti voodisse, sest ei jaksand enam isegi mitte alla korrusele vetsu minna. Nr3 hõikas, et emme tule siia, tule siia, aga ma ei jaksand ju. Olin ärkvel, aga ei jõudnud end liigutada. Vanim laps magas juba, aga õnneks nr2-l oli veel värskelt meeles, kui halb oli olla ja läks ise väikse juurde. Tema lõpuks ka lapse magama sai. Kui kõik kolm magasid, siis võtsin telefoni ja watsappisin mehele (kõlari kaudu, silm ei seletanud trükkimist), et ta on jobu ja nüüd võibki sinna jäärajale jääda, et see jube õhtu on üle elatud. Saades aru, et mulle on nüüd juba ka sarved kasvanud ja tundes mind 17aastat, vastas ta lakooniliselt: Selge. See oli lihtsalt kõige turvalisem vastus. Mingi hetk ta tuli ikka koju, aga karma oli ta vahepeal kätte saanud ja oli tema kord iiveldada ja lisaks veetis ta pool ööd vetsus, sest kõht oli lahti :D Minu öö oli jube, aga õnneks asendus õhtune kraadiklaasi 34 hommikuks 37,7-ga ja hakkasin end taas inimesena tundma. Mees läks rallile, plaanis nr3-st autohullu kaasa võtta, aga kui ma teda riietama hakkasin, siis sain aru et väiksel palavik ja ei toimu mingit minekut temal. Kõige jubedam oli see nägu ja pettumus, et tema ei saa :(

Täna olen lastega koos kokanud,sest mul oli tänase kuupäevaga 1kg rammusat kohupiima ja tegin sellest suure plaadikoogi ning endale fitlapi pisarateta koogi.