Täna see ometi juhtus. Ime sündis. Kaal langes lõpuks! Ja mitte mingi paarsada grammi, vaid lausa terve kilo!

Kuidas see nii läks, ma ei saa siiani päris hästi aru. Mul oli hirmus kiire nädal, polnud aega korralikult poes käia ja mõnel päeval (oh seda häbi) isegi toitumiskava lahti teha. Unustasin ennast isegi kaaluda ja blogi ei jõudnud ammugi kirjutada. Küll aga tegin iga päev hulgaliselt samme nii töö ja ülikooli asjus kui ka lasteaia, poe ja kodu vahel,  mõnel päeval kogunes neid isegi üle 14000.  Sealhulgas jõudsin ka kahele pikale mõnusale õhtujooksule.

Kavas olin kuidagi pool-intuitiivselt. Kogused mälu järgi ja kindlasti mõnikord ka veidi ebatäpsete asendustega. Vaatasin, et sööksin esiteks kõvasti vabavara, siis valgud ja väike puuvili või muu süsivesik ka juurde.

Lõunasöögid sõin enamasti tööjuures sööklas - tavaliselt lihatükk suure salatiportsuga, ilma kastme ja kartulita. Magustoiduks puuvili. Ma ei söönud ka enam hilisõhtuseid õhtusööke, kuna pähklikott ja puuvili oli mul koguaeg kaasas ja mul tundus, et näksisin oma hilise õhtusöögi jagu kaloreid juba päeva jooksul ära. Patt tunnistada, aga isegi veini sai kahel korral joodud ja ühel päeval ka shokolaadiisu leevendatud.

Kaalule astusin täna hommikul, et terve pika nädala jooksul toimunud toitumiskava eiramise eest õiglane karistus kätte saada. Alguses arvasin et kaal on katki, sest tavaliselt peale kavast kõrvalekaldeid, eriti peale nädalavahetust, näitab see pigem kilo või rohkemgi plussi.  Aga ronisin oma viis korda uuesti kaalule ja veendusin, et oli ikka õige asi. Ja isegi see vana kleit, mille hommikul selga ajasin, ei hoidnud enam puusade ümber takerdunult volti, vaid langes täna ilusti vabalt.

Mõtlesin, et äkki see ongi siis see tervislik eluviis. Stressata vähem oma kaalunumbri pärast, selle asemel keskenduda rohkem liikumisele ja sellele, et igal söögikorral ka ilma toitumiskavata õigeid valikuid oskaks teha.

See oli ikka päris hea innustus. Alustada nädalat nii heast seisust. Tekkis kohe soov kava juurde korralikult tagasi pöörduda. Tegin endale  hommikusöögiks ilusa kavakohase avokaado-munavõileiva ja valmistasin lõunasöögiks kaasa vana hea tortilla-omletirulli. Ja minu väike armas plika pugis minuga koos hommikul keedumuna kahe suupoolega, nii hea isuga, et isegi ei küsinud oma magusate hommikusöögihelveste järele.

Muud polegi enam tahta, kui ainult seda, et oleks nüüd ometi nii palju mõistust peas, et loorbelitele puhkama ei jääks, vaid ikka kalli Fitlapiga koos edasi suvele vastu rühiks.