Kui 2018 aasta algas minu jaoks plaaniga "alustada jälle uuesti", siis tunnistan, et pudenesin ikkagi ree pealt haledalt maha ja pean taas kord otsast alustama.

Aga pea uhkelt püsti, pühin varukatelt pori, kohendan prillid ninale, upitan ennast elegantselt jalule ja siit ma tulen, kuigi esialgu veel veidi taarudes.

Mis siis juhtus - kuni jaanuari lõpuni läks kõik hästi ja võtsin ka paar kilo alla. Siis aga jäin haigeks ja seekord päris põhjalikult, kõigepealt korralik gripp, sellele järgnes põsekoopapõletik, ja just siis, kui olin sellest paranenud, tabas mind preemiaks veel ka 4-nädalat kestev köha. 

Ja kuna trenni ei saanud teha, siis läks ka toitumine käest - kahjuks on mul need asjad peas kuidagi omavahel seotud.

Aga enda kiituseks pean ütlema, et nii kui tervemaks sain, hakkasin käima jooksmas ja õnnestus natuke nautida ka hilistalviseud suusaradu. 

Aprillist alates üritan taas kava järgida - nii et olen hetkel samas kohas, kus jaanuari lõpus lõpetasin, 72.8 kg ja lõppeesmärk on kuskil 67-68 kandis. Punaseid päevi kipub mul aga ikkagi liiga palju sisse tulema. Justkui peas tekib mingi valeühendus. Tean, et ei tohi, aga ikkagi  natuke võtan keelatud sööki. Ja siis vele natuke, ja veel natuke. Kõige raskemad on need päevad, kui teen kodus tööd.  Eriti pealelõunasel ajal kipub lappama minema. Olen ennast jälginud ja juba tean, kus need nõrgad kohad on.  Ja jõudsin järeldusele, et äkki ma ei suuda 100% kavas püsida seetõttu, et mul pole piisavalt motivatsiooni. Mõtlen, et pole mul ju niigi häda midagi, ainult 5 kilo üle ju, seda ei pane keegi tähele.

Kujutasin siis ennast jalutamas päikeselises linnas ilusates suveriietes -  näiteks vööga suvekleidis. Jah just nimelt vööga, sest olen viimase paari aasta jooksul õppinud vältima igasuguseid selliseid riideid, mis tuletaks mulle meelde, et mul on olemas ka keskkoht. Selline keskkoht, mis võiks ideaalis olla puusadest ja rinnaümbermõõdust mõnevõrra väiksem. Paraku aga on mu keskkoht olnud selles küsimuses vastupidisel arvamusel. Millele mina olen omakorda reageerinud sellega, et soetanud oma garderoobi hulga kotitaolisi pükstega kantavaid pluus-kleite ja pikki kampsikuid, mis probleempiirkonnad vähemalt silma alt ära peidavad. Kuigi püksinööp ikkagi pigistab ja soonib pekki. Oeh, ja ma olen sellest nii-nii-nii tüdinud. 

Nii et olgu see kujutluspilt minu tulevasest minast mulle motivatsiooniks, kui ma külmkapiukse valel ajal lahti peaks tõmbama.