Otsustasin, et hakkan blogima, et ennast veidi paremini "Fitlapi kursil" hoida ja mis seal salata, ilma maksmata rõõmsalt fitlapitada. 

Kaalulangetamisblogi olen ma tegelikult ka varem pidanud. Umbes kaheksa aastat tagasi, kui ma kaalusin 59 kilo, olin ma väga veendunud, et ma olen paks ja vormist väljas. Tol ajal sai piitsutatud end korralikult - ülitervislikult toitudes, üldse mitte toitudes, ületreenides ja igasugu muud põnevat veel välja mõeldes.

Oma elu kõige paremas kaalus ja toonuses olin ma siis, kui jälgisin Marek Kalmuse toitumiskava ja sõitsin igapäevaselt rattaga ca 25 kilomeetrit ning lisaks töötasin ülikooli kõrvalt hommikuti lehekandjana, läbides igal hommikul 5 kilomeetrit väga kiires tempos väga rasket lehekäru kandes. Kaalusin 56 kilo ja olin väga toonuses.

Oleks ma toona teadnud, et ühel mitte nii heal päeval kaalun ma 167 cm pikkuse juures hoopiski 89,3 kilo, oleks ma selle lihtsalt välja naernud. Kuidas see võimalik olla saaks?! 

Minu lehekandja "karjäär" lõppes tookord sellega, et ühel hommikul jäin ma rattaga sõites magama (nii juhtub, kui käid ülikoolis, praktikal, tööl ühekorraga, lisaks oled veel 120% treenija ja supertoituja). Kukkumisel saadud jalavigastuse tõttu jäin pikemaks ajaks haiguslehele ja sügise saabudes, kui algas taas tihe õppetöö, otsustasin sellest tööst ka loobuda. 

Üheskoos füüsilise koormuse kadumisega, kadus ka kuidagi see "ülifit" toitumine ja üha enam leidis mu toidulaualt normaalseid koduseid toite, aga mitte ainult. Magusad saiakesed, šokolaad, kiirtoit, latte - hello, my new friends! 

Kaal tõusis aasta lõpuks juba 64 kilo kanti. Okei, ikka juhtub. Läksin spordiklubisse ja asusin taas tervislikult toituma. Kaal pendeldas sealt edasi juba 59-65 kilo juures. Kevade lõpus sai kolitud aga maale, täiskohaga töötatud kontoris ja transpordivahendiks soetatud auto. Sealt edasi on juba veidi keerulisem meenutada, mis siis valesti läks, kuid järgmise aasta jaanuariks kaalusin ma juba 77 kilo. Olles endiselt ka heas liikuvuses, ei uskunud mu perearst, et nii palju kaalun. Nägin normaalne välja, hästi ma end sealjuures muidugi ei tundud. Sealt edasi asusin ma tööle aga administraatorina ja selle tööga käisid kaasas ka öövahetused. Poole aastaga leidsin ma end kaalumas 100 kilo. 

Kuna olin vahepeal ka kaks haridust jõudnud omandada, siis administraatori töö asemel leidsin endale raamatupidaja ametikoha. Pärast öö vahetuste lõpetamist võtsin koheselt maha kuu ajaga -10 kilo. Paistab, et minu organismile ei sobinud öötöö üldse. Kuna olin ka vahepeal muidu tubli olnud, siis oli kaal juba nüüd 100 kilo asemel 83 kilo. Sealt edasi asusin igapäevaselt taas metsas liikumas käima ja proovisin veidi paremini jälgida ka toitumist. Aasta pärast kaalusin 67 kilo, mis oli juba täitsa kena tulemus. Tuttavad kiitsid ja ei tundnud tänaval ära. 

Mis aga siis juhtus, ei oskagi öelda. Seoses elukoha muutusega, kadusid kuidagi taas tervislikud käitumismustrid ja leidsin hulgaliselt vabandusi, miks mitte sportida ja tervislikku süüa kokata. 

Käesoleva aasta juulikuus kaalusin ma taas 94 kilo. Veidi Fitlapi kava jälgides ja veidi niisama korralikum olles, kaalun tänase seisuga 89,3 kilo. 

Täna olen taas "fitlap" olnud nädal aega ja kaotanud täpselt 0 kilo. No pole kõige motiveerivam algus kaalu seisukohast, kuid ma ise tunnen end kuidagi paremini ja ka riided justkui istuksid paremini. Mõõte ma võtnud endalt pole ja pole seda ka plaanis teha. Kaalu peal üritan ka käia pigem korra nädalas, et mitte liigselt stressata, kui mõni päev näitabki kaal mõnisada grammi rohkem. Rahulikult. 

Selleks korraks lõpetangi postituse. Sai väike ülevaade sellest, kuidas minust "suur tüdruk" sai. Järgmises postituses räägin juba täpsemalt oma eesmärkidest.