Ma arvan, et kui mitte kõik, siis paljud meist, on mingil hetkel tajunud teiste inimeste mittemõistmist mõne toitumiskava jälgimisega. On ju nii? Piisab näiteks sellest, kui öelda, et sa ei söö kooki, mida pakutakse. On inimesi, kelle jaoks tundub see natukene naeruväärne. Ja on inimesi, kes arvavad, et eluaeg on kõike söödud, mismõttes nüüd siis ei söö. Tervislik? Mis tervislik?! Vanasti söödi kartulit ja jahukastet ja inimestel polnud häda midagi! Aga kust meie teame, kas oli midagi viga või ei olnud? Ja miskipärast, mõeldes elule vanasti, tuleb minu silme ette pilt paksust põllega perenaisest, kes köögis perele nisujahust saia küpsetab.. Tõsi, vanasti ju ei söönud inimesed oma toiduga nii palju keemiat sisse (Coca Cola, krõpsud, burgerid...) ja ilmselt ei olnud neil metsikult erinevaid allergiaid jms, nagu tänapäeva inimestel. Aga samas kaldun arvama, et vanasti oli inimeste toidulaud pisut liiga ühekülgne.

Aga pöördudes tagasi selle juurde, kuidas vahel inimesed ei mõista (ning see ei pea alati väljenduma sõnades, vahel loed seda juba pilgust), siis ma täna mõtlesin, et sattudes ise vahel sellistesse olukordadesse, annavad need mulle hoopis tahtejõudu juurde. Sööge sööge teie, aga mina ei võta! Ja jään endale kindlaks! Ma veel näitan neile ja söön endle nii ilusa keha, et kõik imestavad. Ja see kõik algab väikestest beebisammudest. Jättes söömata ühe šokolaadi või koogi, olen astunud jälle pisikese sammu lähemale oma eesmärgile. Mitte, et ma ei tahaks seda šokolaadi. Tahaks ja oi kui väga, eriti kui mu kõrval seda süüakse. Aga šokolaadist magusam on see tunne, kui kaalult vaatab vastu väiksem number ja peeglist ilusam keha. Nii et ära palun kritiseeri seda, et mul on tahtejõudu!

Muidugi ei keela ma endale terve elu šokolaade ja kooke, kuid igal asjal on oma koht ja aeg. Ma luban endale seda vahel, mitte iga päev mitu korda. Ma ei suudaks mõeldagi, et toituksin niimoodi, et annaksin kõikidele oma isudele koguaeg järgi. Tahtejõudu peab ju ka olema! Jah.. vahel see tõesti eksib kuhugi emotsioonide segapuntrasse ära, aga siis tuleb see taas üles otsida! Kui sina oma keha ei armasta ja tema eest hoolt ei kanna, kes siis seda tegema peaks? Olen Fitlapi kasutamise ajal paar korda oma nö. patutoidukorraga üle pingutanud, alguses sai sellest vahel isegi patupäev. Aga teate mis ma pärast seda mõelnud olen? Et mu enesetunne pärast järjekordset suurt söömisorgiat ei ole lihtsalt seda kõike väärt. Palju parem on minna õhtul magama kerge tunne kõhus ja ärgata veel kergemalt, kui hõljuda voodisse nagu õhupall!