Arvan, et  on viisakas peale kahte nädalat fitlapitamist ennast tutvustada ja sõna võtta. Ma ei ütleks, et tahe oleks nõrgenenud, siiski tunnen peas väikest sarvilist surinat, et kuidas ikka varem oli mõnus end täis puukida, maha räntsatada telekapult kindlas haardes. Hommikusööki ei ole ma eriti tahtnud süüa, arvates, et ei ole isu, aega ei ole ja muud sugestiivsed vabandused. Haa, nüüd on esimene asi kööki kihutada ja endale kiirelt omletti või singivõileiba teha, kuna kere on megahele. Lõunasöögiaeg argipäeval tuleb ruttui, sest kantooras on põhimõtteliselt alati kiire ning tähelepanu toidule mõtlemiselt nii mõnigi kolleeg peletab eemale. Joon vett, iga päevaga pisut rohkem. Õnneks on tööl võimalus lõunat ise valmistada ja kaalunud olen asjad kodus varem ära. Kiusatusi üldjuhul ei ole. No vot, aga peale lõunat hakkab pihta, tarraroog on endiselt väga maitsev, kuid tunni pooleteise  pärast annab kõht ajule mingeid eriti kiusakaid signaale, mida ma üritan summutada veejoomisega ning puuviljaga, mis on hommikusöögist jäänud söömata. Mul on sellest tavaliselt väike kõhklus, et toidukordade vaheajal vist ei tohiks süüa, aga teen näo, et "mina pole midagi teinud" või "kas ma pean kõik seadused ja eeskirjad maailmas läbi lugema". Ilmselgelt midagi ma oma toitumise juures teen valesti, sest näituseks eile õhtul koju jõudes olin juba niiiii näljane, et muutsin käigu pealt planeeritud õhtusööki ja kuna asjad ei kujunenud just päris täpselt nii nagu ma ette kujutasin, siis tõmbasid mu kaks poisklutti ja kassi ninaga õhku, ohkasid raskelt ja varjusid korteri tagumisse ossa. Õudselt ärritas mind see, et omast arust panin ma muna keema, aga paar minutit hiljem jõllitasin potis kaane all olevat keeva vett.angry  Siiski peale oa-sinisalati manustamist olin tunduvalt andestavamas meeleolusangel, aga muna asemel olin ma võtnud ühe tüki porgandi ja peediga saia, mis ei pruukinud olla õige valik. Ilmselt olen juba selgeks teinud, et mulle ei meeldi tühi kõht ja selle vältimiseks oleks vaja oma toitumiskava täpsemalt jällgima. Aga näiteks- mulle meeldivad tohutult suvikõrvitsa pannkoogid. Aeg-ajalt unustan ma sinna juustu lisamast, kuigiriisi jahu kaalun ära piinliku täpsusega. Seda va hapukoort ja jogurtit ei taha ma mitte selle konkreetse toidu juurde, kuid asendada ei oska ma neid valikust pakutavaga küll millegagi ja jätan need lihtsalt söömata. Hilise õhtusöögi ajan sisse umbes tund aega peale õhtusööki, sest pähe on tekkinud väike ja vastik mõte, et kõht on ikkagi. Einoh, momendi olukord on võrreldes varsemaga ju suurepärane, kus ma sõin kaks õhtusööki, see tähendab, et õhtusöögi valmimise ajal ajasin ma ohtralt sisse külmkapis saadaolevat ning õhtusöögi valmisise järel sõin ka seda, sest käes oli ju õhtusöök. Sellest ei ole ma veel teada andnud, et olen hoolik, cocacolahoolik ja pepsihoolik ja limpsihoolik. Võimalik, et mul on nüüdseks võõrutusnähud ja seetõttu olen turtsakas ja pidevalt näljane. Aga kuna kahe nädalaga ei ole ma peegllist  endale suutnud sealt paisvat vaatepilti ilusaks süüa, siis kordan mantrat "ma ei libastu, ei libastu, ei libastuuuuuuu....uuuuuuuuuuuu