Nagu ma viimases postituses kirjeldasin mis mind tabanud on siis peab ütlema et see pole veel läbi. Kui sai Rakvere neuroloogi juures ära käia kes andis saatekirja Lääne Tallinna keskhaiglasse kuna seljaajust polnud vedelikku proovi võetud ega ka veel mingeid proove. Saigi järgmine päev Tlna minna ning EMOs võeti mind selle saatekirjaga vastu nagu tulnukat. Ei teagi miks Rakvere neuroloog polnud neid teavitanud või siis kindla arsti juurde seal suunanud. Pidin seal oma haigusloo uuesti lahti seletama ja lõpuks siis jäeti sisse. Kahjuks ei teadnud kas ja kauaks ma sinna sisse jään siis ei osanud kava kohast toitu kaasa võtta. Pidin leppima mis haigla pakkus. Lurr nagu haigla toit ikka on. :D

Ütleme nii et raviarst kes mulle sattus oli samuti nii kohutav! Jh arst ei peagi ninnu nännutama aga tema suhtumine andis soovida. Tema ei saanud algusest peale aru miks mind sinna saadeti. Suhtus nii üleolevalt minusse ja loosse. Ta ei saanud isegi sellest aru miks neid rohte võtan mis Mustamäe haiglas määrati. Takkapihta imestas miks ma siiani haiguslehel olen! Ütles et lasen liialt sellest ennast segada. Ütlesin et ma ei sa ju tuimusega tööd teha. Vastas mulle et eks see siis sinu ja perearsti rida. 

Samuti ta ei seletanud mulle üldse mis kujutab endast seljaaju vedelikku võtmine,kuidas taastuda pärast. Ise netist lugesin kõike. Tema ütles et võib peavalu võib tekkida aga paksematel naistel enam jaolt mitte. Ise itsitas kui seda ütles. Kui koju sain lugesin selle arsti kohta ja ega mitte midagi head polnud kirjas. Paar üksikut positiivset tagasisidet ainult. 

Järgmine nädal saan teada mis vastused siis olid. Ega ma väga ei mõtle selle peale. Tuleb see mis tulema peab. Samuti ise lugedes olen teada saanud et puuk borrelioos võib ka selliseid asju põhjustada nagu mul on. Ostsin apteekist kiirtesti aga see oli negatiivne. Samas pole selliseid sümptomeid ka olnud mis selle haigusega kaasneb. Võta siis kinni kas ongi asi migreenis või on midagi veel.

Samuti on nii raske kuna üks töötaja on minu peale mega tige kuna mu haigusleht nii pikaks veninud. Tal endal pidi juuni kuus puhkus hakkama. Pakkusin välja et juulis kaks nädalat puhkan mina ja siis tema. Ega ta väga rahul sellega polnud. Oli arvestanud et saab terve kuu puhata. Ei teagi kas peaksin ennast halvasti tundma et haigeks jäin?

Samuti ajab mind tigetaks elukaaslane. Kohati tundub et ta on muretu lillelaps kes ei mõtle majanduslikult. Üritan kodus taastuda aga ikka mõtle mis süüa õhtuks teha ja pean poes käima päevaaeg. Tema eile marssis koju 6pack kaenlas. Oleks siis helistanud ja küsinud kas on midagi söögikraami ka vaja. Aga eiii!!! Jh ma saan ise ka hakkama aga vahel võiks mees ka ohjad haarata! 

Nüüd üritan taastuda ja uuesti kava toite süüa ning uuesti tubli olla. :)

Kallid!