NAISTE RASKE ELU!

See pole enam kellegile ime et naiseks olemise rõõmude juurde käib ja negatiivne aspekt ehk siis igakuised põrgulikud punased! Ma olen igalt poolt lugenud soovitusti et mõõdukas liikumine aitab sellega toime tulla. Teate ausalt ma tahaks sellele soovitajale vastu pead anda! Kui sa ikka tugevatest krampides ja valudes siis on liigutamine vaid põrgu piin mitte meeldiv tegevus. Eks kehad on erinevad ja kellegile see kindlasti sobib aga mulle mitte. 3 esimest päeva ma tahan ainult süüa ,süüa ja veelkord süüa ning magada, magada ning ainult magada! Kusjuures enam ei isutagi magusa järgi nagu muidu vaid tahaks just topelt süüa ja enda portsjonid tunduvad väiksed  Kõht on ka ees nagu oleks lapseootel aga eks see paistetus läheb  kh üle ning varsti saab jälle inimese moodi olla. Imestan et olen suutnud ilusti  kavas olla mis mul muidu sellel perioodil tavaliselt õnnestuda ei tahtnud. 

Teine teema mis mind ärritab ja tahan kohe sõna võtta et enda seest välja saada! Küll jäädakse ette need naised kes ei taha üldse lapsi saada ja siis jälle need kes piirduvad vaid ühega. Mina ei mõista neid naisi üldse hukka kes on võtnud vastu otsuse et ei tahagi emaks saada. Ütlen ausalt ega see pole kerge töö ja tõesti mõistan kui mõni ei tahagi oma vabadusest loobuda. See ikka vajab suurt tahet et ennast kõrvale jätta ja keegi endast tähtsamaks seada. Nimelt see et nüüd on mu pojake kahe aastane ja olen saanud viimasel ajal palju küsimusi teemal- millal siis teie perre teine laps tuleb? Olen ümberringi näinud ja ka paljud tuttavad saavad väikse vahega lapsi. Tore et teised on nii otsustanud ning lapsed  muidugi toredad aga mina olen eluaeg teadnud et mina saan ja tahan ühte last! Oi ja kui ma julgen seda välja öelda vaadatakse mind nagu oleksin segane peast! Muidugi olen ka poja suhtest suur egoist et lasen tal üksi kasvada ning raudselt tuleb temast ära hellitatud jõnglane. Nuu kuulge tõesti! See pigem ikka kasvatuse küsimus mitte seda palju tal õdesi-vendasi on. Olen paha et julgen võtta pojalt võimaluse kasvada koos mängukaaslasega. Minu seisukoht on jällegist see et lasteaias ta saab terve päeva teistega mängida ja just koju tulles õhtul on tal hea et olen vaid tema päralt nin ei pea ennast jagama hakkata. Ma naudin seda et poja muutub iga päevaga asjalikumaks ja ma väga ootan millal ta juba räägib ning saab temaga meisterdada ,värviraamatuid värvida ning lihtsalt jutustada.  Ma ei igatse taga rasedust, unetuid öid ega kõike mis sellega kaasnes. Ma tegin selle läbi ja kõik! Minu poja on päikseke mu päevades ja armastan teda väga ning naudin lapsevanemaks olemist vaid ühele lapsele    Mina olen alati imetlenud neid tublisi naisi kes suudavad ennast jagada mitme lapse vahele ,kõigile võrdselt armastust pakkude ja ka endale aega leida. Siingi blogib üks hüper super tubli 4 lapse ema kes kirjutab vahvalt ning suudab kõikide asjadega hakkama saada! Kõigi ees müts maha ja suur kummardus kuna olete väga tublid!