Kes ma üldse olen?

Nii lihtne on kuidagi ennast iseloomusta vaid paari sõnaga. Lihtne on ette vuristada enda nimi, vanus ,sünniaeg ,elukoht aga kui minna sügavamale hinge soppidesse ja mõtlema hakkata kes ma olen ?- siis polegi seda tegelikult nii lihtne teha. On saadud koolis teha eneseanalüüsi kui ka töötukassa karjääriinfo toas. Neid iseloomustusi lugedes pani ikka kukalt kratsima küll. Mis iseloomustus sobib mulle ja mis mitte? Milline ma siis ikkagist olen? Seda me ei saagi kunagi teada kuidas teised inimesed mind näha võivad. Nii palju olen aru saanud et sinuga koos olles teevad enamus head nägu aga selja taga võid endast ikka igasugu toredaid asju kuulda  Sellepärast ma loomi usaldangi inimestest rohkem sest neile saab alati kindel olla. Kui täitsa aus olla siis 14 aastat oligi minu parim sõber must puudli poiss Nelson kes 2014 aasta juunis läks koerte taevasse oma vallatusi jätkma. Ta on alati mu hinges, südames ja maal vanemate juures käies käin siiani ta haual temaga rääkimas. Tema kasukas sai tunda meeletus koguses mu pisaraid, tema kõrvad kuulsid minu kõige sügavamaid saladusi. Ta oli ,on ja jääb minu südamesse! Neid ridu kirjutades ja tema peale mõeldes tulevad siiani pisarad silma.

Kui minna tagasi oma algsete mõtete juurde siis saaksin ennast kõige paremini kirjeldada just nii - piisavalt temperamente ,avatud ja emotsionaalne naisterahvas! Kui nutta siis korralikult, kui naerda siis südamest, kui vihastada siis ikka nii et silmadest, kõrvadest ja ka ninaaukudest purskab tuld  Kusjuures pole vihapidaja tüüpi. Sama kergelt kui plahvatan sama kiirelt ka jahtun maha. Vahel läheb isegi meelest miks ma vihastasin.  Samas emotsionaalsust on minus kuhjaga. Ma võin inimese peale karjuda aga samal ajal endal pisarad voolavad. Miks see nii on ei tea ma siiani? Minuga on väga lihtne jutule saada sest olen väga avatud ning seltskondlik. Mu naeru ja lõbusust on kaugele näha ning märgata. Meeldib metsikult tähelepanu saada. Tüüpiline vaos hoitud eestlanna ma igatahes pole.  Kiivalt kaitsen oma lähedasi ning kõik minusse ei puutu ma südamesse ei võta ega lase ennast häirida. Ajan suhteliselt kindlalt oma rida ja tammun oma elutee rajal.

 Kui nüüd jälle tuua miinuseid enda poolt välja siis olen suhteliselt kergesti ärrituv tüüp. Lähen suhteliselt kiiresti närvi. Olen nagu ying- yangi märk millel on mitu külge. Mulle ei meeldi kui keegi mu külge klammerdub. Tahan väga palju vabadust, oma õhku. Ma ei suuda isegi olla väikses ruumis kus on palju inimesi koos. See ahistab ja lämmatab mind. Samas ei taha ka olla omaette. Meeldib lobiseda, jutustada ja hästi seltskondlik olla. Kärsitu olen ma ka. Kõike tahan ruttu, kiiresti ja kähku. Kusjuures mu sõiduõpetaja ütles kuidagi nii kuldsed sõnad - sa tundud olevat selline inimene kes seab endale kõrgeid nõudmisi ja ei taha ebaõnnestuda. Tahad kõike ruttu ja kiiresti. Lase ennast vabaks sest alati sa ei peagi kõike kohe oskama ja ära ole nii kriitiline enda suhtes. Jaa kusjuures ta pani vägagi täppi! Minu jaoks oli see suur üllatus kuna ta tegelikult ei tea mind inimese. On teinud omad järeldused vaid sellel põhjal kui oleme sõitmas käinud.  Tujud vahelduvad ja kõiguvad nagu Ameerika mägedes sõites. Üks hetk on selline nali ja naer ning siis käib kannapööre olen mossis, tige. Mu enda isagi on öelnud- Tüdruk sinust ei saa küll mitte kunagi sotti.

Lõpetuseks siis veel nii palju et ma ei ole kunagi vait kui mul on võimalus rääkida ja oma arvamust avaldada. Oi jaa seda meeldib mulle väga teha. Ma ei kõnni mitte mingi hinna eest kui mul on võimalus joosta. Mu kõnd on ka pigem kiirkõnd ja tundub tormamisena. Mu aju on ülepakutud erinevatest mõtetest ja ideedest ning selle korrastamiseks oleks tõesõna vaja mingit kompuutrit.  Oi ja milline fantaasia lennuga mind õnnistatud on! Vahel ise ka mõtlen kus see jutt tuleb.  Kes tahab minuga sammu pidada ja tundma õppida peab kõvasti vaeva nägema. Vahel võib tunduda et olen nagu avatud raamat aga reaalsus on see et seda ma siiski pole.