Abiellumine

Jh järjekordselt ma teen täiesti kaalu ja toitumise vastase postituse. Hetkel kaalulangetamisest väga rääkida polegi sest selle langus vaid minu teha. Hetkel on veel käsil saatanlikud naisteasjad ,mis on toitumise täiesti segi pööranud. Igasugused isud millele nii kerge sellel perioodil alluda. Olengi lisaks kava toitudele igasugust muud rämpsu sisse toppinud endale. Õnneks nüüd hakkab asi normaliseeruma, kõht pole enam punnis ja hormoonidki paika loksunud. 

Aga põhiteema millest kirjutada tahtsin on abiellumine. Ma ei mäleta et oleksin väiksena selline plika olnud, kes oleks unistanud abiellumisest ja valgetest kardinatest endale loori pähe pannud. Abiellumise unistus tuli minul hilisemas eas. Olen alati perekonnaväärtust kõrgelt hinnanud ning teadsin et tahan lisaks oma väiksele perekonnale kanda ka lapse ja armastatuga ühist perekonna nime. See unistus olekski tegelikult tõeks saanud aga paraku elu pole muinasjutt nagu ma nüüdseks aru olen saanud. Pole seda et elavad õnnelikult elupäevade lõpuni... Elu on elu ning muinasjutt jääb muinasjutuks. Elus pole mõtet loota et asjad lähevadki nii nagu unistanud oled. 

Minu eks ja lapse isa tegi mulle 19 juuni 2015 abiellu ettepaneku. Just sellise hästi lihtsa ja tagasihoidliku nagu mulle meeldib. Läksime tol päeval Helsingi kesklinna jalutama. Jalutasime vaateratta juurde ja järsku kadus ära korraks. Tagasi tulles olid piletid näpus ja ütles et nüüd lähme vaaterattaga sõitma. Olime taevasse tõusnud, vaade oli imeline ja siis laskus ühele põlvele ning palus minu kätt! Sõrmus oli samuti täpselt minu maitsele. Imeline hetk! Pead pööritav õnnetunne mis mind tol päeval valdas. Naljakas mõelda et tol päeval olin ma 18 kilo raskem. 

Panimegi paika et 07.07.2017 me abiellume ning enda peas olin juba valmis mõelnud kuidas see pulm olema saab ja mis kleiti kannan. Jh ma leidsin inimese kes soovis ka kirikus abielluda. Ärge saage valesti aru ning ei mõista kedagi hukka kes registeerimise kasuks otsustanud aga see poleks olnud minu jaoks.   Olen alati tahtnud kirikus abielluda kuigi pole usklik aga ristitud küll. Tahan ikka sellist vana kooli asja et issi viib altari ette ja kõik ilus mis sinna juurde käib. Registeerimisel mina mõtet ei näe. Annad allkirja ja lähed lähedastega sööma ja lõbutsema? Ei ei pole minule.  

Jaa kurbusega ongi täna jõudnud see päev kus minust oleks saanud abiellunaine...  Takkapihta täna hommikul tuli Ellie Gouldingu laul - Love me like you do ,mille olime valinud avatantsu lauluks. Kas tegi meele häradeks? Muidugi! Isegi pisarad tulid silma.  Olen selline emotsionaalne kes elab tunded väljapoole. Jh seda inimest minu elus pole ega ka südames aga paraku mälestused siiski jäävad. Veel läheb aega et teatud kuupäevad haiget ei teeks...