Arvatavasti tuleb sellest elu ausamaid blogipostitusi, sest jah, tere, mina olen sõltlane! Ma päris täpselt ei tea, mis sõltlane ma olen, sest sõltuvus on muutuv, kuid ma olen sõltlane. Reeglina oleme me kõik millestki sõltuvuses - heast toidust, meeliköitvast kirjandusest, armastatud teleseriaalist, hommikukohvist. Selline mõnus turvaline sõltuvus, mis annab pigem elule mõnusa tooni. No ja siis on need sõltuvused, mis on ületanud teatud piirid ning vajavad sekkumist, kas siis isikliku tahtejõu najal või lausa meditsiini abil. Mina olen sõltlane titest peale. Esimeseks sõltuvuseks, millest oli väga keeruline loobuda oli imemine. Aga võõrutamise tegi keeruliseks see, et ma ei imenud lutti, vaid pöialt. Luti võid sa ära peita, kuid pöial on olemas, mõnusalt igalpool sinuga kaasas ning mure üksinduse, hirmu jne korral sai ta alati suhu pistetud. Kolmandaks eluaastaks oli arusaamine ja teadlikkus nii palju kasvanud, et avalikult ma ei julgenud pöialt imeda, kuid une eel see sõrm lausa libises kogemata suhu. Teadlikult ma seda ei teinud, kuid eks see unenägude piiril olek mu käsi ja soove suunas. Eks leiti mind pidevalt pöial suus magamast ning hurjutati selle eest. Viiendaks eluaastaks sain sellest lõpuks lahti. Seostan ise seda sellega, et siis läks elu põnevamaks, sest siis sain ma kirjatähed selgeks ja mulle avanes põnev raamatute maailm. Kui enne sai trükitähtedes raamatuid loetud, mida oli käputäis välja antus, siis ühteäkki olid kõik raamatud minu ees valla. No sõnadest sain aru, lausete sisust veel mitte. Kujutage viieaastast ette NLKP parteipleenumi teksti ajalehest lugemas ja öelge ise, kui palju ta võib sellest aru saada!? Täiskasvanugi ei saa sellest aru, mis siis lapsest rääkida. Igatahes viieselt algas raamatute neelamise ajastu. See kirjanduse neelamine läks üle teadlikuks ja mõtestatud lugemiseks alles keskkoolis, kui kirjanduse õpetaja hakkas loetu analüüsimist nõudma. Kooliajal lisandus sõltuvuste loetellu sõltuvus tähelepanust ja tagasisidest. Õnneks oskasid õpetajad seda ilusasti rakendada ning esimesest klassist kuni keskkooli lõpukõneni olin ikka lavalaudadel. Kui jäi esinemistest vajaka, siis sai tundides mingi jamaga endale tähelepanu tõmmata, mis loomulikult päädis tähelepanuavaldustega kooli juhtkonna poolt. Kuna olin hea õpilane, siis sanktsioonid piirdusid õppealajuhataja kabinetis koolile nime andnud mehe pildi vahtimises, ohtrasõnalises noomimises ning käitumishinde regulaarsed madaluses hoidmisel. Kooliajast mäletan ka toiduga premeerimist või lohutamist - hoidsin naabrilapsi ja tänutäheks toodi šokolaadi, läks võistlustel kehvasti, lohutasid end jäätisega. No kui hästi läks, siis premeerisin ennast. Lohutussöömine on saatnud mind läbi elu. Nüüd, kui olen keskealiste ridadesse jõudnud, siis nüüd olen avastanud, et kui ühe sõltuvuse maha surud, eemaldad või likvideerid, siis teine sõltuvus tõstab pead ja võimendub. Ma ei olnud küll alkoholist sõltuvuses, kuid ikkagi väike siider nädalavahetusel, pidudel koks ees, ja kord või kaks aastas väheke tõsisem pidutsemine. 10 aastat tagasi otsustasin, et kõik - ei ühtegi tilka enam! Ja nii päevapealt sai igasugune alkoholitarbimine nulli viidud. Aga selle asemel sukeldusin ma internetti ja facebooki. Sügavale. Alkoholist ma ennast sõltlaseks ei pidanud, kuid sellest loobumiseks uputasin ma ennast hoopiski kavalamasse süsteemi ära. Kui adusin, et nüüd on selle facebookitamisega ikka liiale mindud, siis lihtsalt mingi aeg ei käinud, kuid selle asemel mängisin näiteks mahjongi lõputult. Kui leidsin, et see ka kohe kuidagi ei lähe, siis ei teinud läpakat õhtuti lahti, kuid siis sai uueks sõltuvuse sihtpunktiks telekas, kust vaatasin ära vist kõik filmid, mis maailmas tehtud on ning satikanalite vahendusel näidatakse. Et väga sõltlasena välja ei näeks, siis heegeldasin, tikkisin või tegin sinna juurde mingit muud käsitööd, kuid telekavahtimine jääb ikka telekavahtimiseks, tee sinna kõrvale petteks mida tahes! Ja söömine lohutusena jätkus ka sinna juurde. Kohvijoomine üüratutes kogustes. Leidsin, et minu õnnetus olukorras on süüdi minu abikaasa. Korjasin oma seitse asja kokku, üürisin korteri, nüüd istun siin nelja remontimata seina vahel ja jõllitan nutitelefoni. Toitumine on fitlapi abil kontrolli alla saadud, telekat mul pole ja ei taha ka, kuid nüüd on nutisõltuvus maad võtnud. Siit järeldus - vaata sõltuvuse taha, et sõltuvusi ravida. Sõltuvus ei ole niisma sõltuvuse pärast. Sõltuvus täidab mingit tühimikku. Sa ei saa oma toitumist, kehakaalu, suhteid, alkoholismi, suitsetamist jne kontrolli alla, kui sa ei selgita välja, mis on sinu tühimik, mille sõltuvus täidab. Alles siis saad edasi minna. Muidu on ka fitlap ajutine lahendus, mille jälgimine muutub uueks sõltuvuseks. Mis on sinu tühimik? Mina enda oma nüüd tean ja ma asun oma tühimikku õige tundega täitma, et uus sõltuvus selle asemele ei asuks. Head eneseanalüüsi ja sõltuvustest vabanemist!