Hetkel on nii kiire aeg, et olen toitumisel natuke loha lasknud. Suvalt, kui nii öelda. Tegelikult olen ikka joont pidanud ja retseptide järgi süüa teinud, kuid poes ostlemas olen küll rohkem käinud, kui kaks-kolm korda nädalas. Ja seda ka tunde järgi ning ilma ostunimekirjata. Arvasin, et tahan vabadust ning liigne etteplaneerimine ja ostunimekirjadega ringijooksmine ahistab mind liialt. Selgus, et minu sisemine seikleja väsis ära ja tegelikult mulle ikka meeldib kord ja rutiin oluliselt rohkem kui planeerimatus. Igatahes ei teki planeeritud toitumisel poolikuid totsikukesi ja pakikesi toidujääkidega, mis tuleks Aafrika nälgivatele lastele mõeldes häbi pärast silmi peites konteinerisse sokutada. Prügikonteinerisse ma mõtlen. Igatahes tuleb välja, et mulle meeldib, kui mul on menüü ja nimekiri, kokkuvõtteks rutiin. Mõelda vaid, et ma vihkasin lapsena rutiini - varajast ärkamist, kindlatel kellaaegadel söömist, üksluist tegevust. Nüüd olen hakanud seda hindama ja väikese kaose korral ka seda igatsema. Kuhu on kadunud inimene, kes hõikas: lase end üllatada!? Nojah!  Mis üllatus see ikka on, kui oapurki piiludes vahib sul vastu väike "jänku". No ühesõnaga see tore hallituskirme, mis avatud konservile peale koguneb. Või teine kiire rikneja on kookospiim, see kreemine, mis paar päeva külmikus avatuna vastu peab. Sööd ja mämmutad ja mõtled, mis kummaline mekk sel roal küljes on, siis selgub, et jah, üks komponent on otsustanud rikki minna. Ja saadadki purgipooliku ning roagi takkaotsa prügikasti. Igatahes kui paar sellist apsu on olnud, halllitanud leivakannikas ka veel tagatipuks, siis otsustad rutiini poole tagasi pöörduda. Kindel värk, kalkuleeritult ja läbimõeldult ostetud kogused ning igal toidukorral on kindel aeg ja koht, mis lisab ellu selle vajaliku kindlustunde. 

Viimastel nädalatel on veel üks komme lisandunud - nimelt kergema vastupanu teed minek. Ikka kontorist kell 12 kõrvalmajja, kus asub Konsum. Sealt sooja- või külmaletist saab siis Maksiköögi sööke või muud fitlapi poeostude nimekirjast välja valida. See ongi põhjuseks, miks ma igapäevaselt poes käin. Hea komme karbiga tööle toitu kaasa võtta on asendunud karbiga poest toidu ostmisega. Karp on karp. tegelikult ei ole ka, sest kodust võetud karbi ma kenasti pesen puhtaks ja viin järgmise toidukorra pakendamiseks koju tagasi, kuid poekarbi saadan ma laua alla paberikorvi. Seega olen veel keskkonnasaastaja ka. Igatahes ma ei taha enam nii suvalt elada, kui viimastel nädalatel ning nüüd hakkan jälle rutiinikuks - planeerin, ostan nimekirja alusel ning kokkan kodus nii palju, et ka järgmiseks päevaks jagub rooga kaasa. Vat nii!