Nii! Suur töö on tehtud ja enamus garderoobist välja vahetatud. Osa asju viisin õele, kes on nii või teisiti minust alati pikem ja suurem olnud. Nüüd võttis ta samuti kaalu maha ning talle on minusuguse pambu eksriided parajad. Osad riided müüsin maha, osad viisin taaskasutusse. Kuidagi hea tunne on, kui kaks-kolm numbrit väiksemad hilbud kenasti selga passivad. Vaikselt olen aga uusi riideid ostnud ning stiimulriideid kastidest välja otsinud. Samuti on kasutusse läinud tütre poolt hüljatud riided. No aga need on mõeldud selgelt mõnekümned aastad noorematele. Tööl käimiseks liig, kuid kodus ja õhtul välja minna kõlbab. OK, kodus käimiseks head, sest suur väljaskäija ma nüüd küll ei ole. 

Kui nüüd garderoob uuendatud, siis ei tahaks ju kaalukaotamiseks tehtud suurt tööd ja vaeva tuulde visata. Hakkasin vahepeal end mugavalt tundma ja kavaga väga lobedalt käituma, siis kaal istus paigal ja võttis kerge suuna suuremate numbrite poole. Mitte nüüd kilo otsa, lihtsalt paarsada grammi lisandus ja ei suvatsenud kaduda. Seega otsustasin, et võtan ikka fitlapi tõsiselt, jätkan kenasti toitude kaalumist, teen oma viite tiibetlast, püüan ikka trenni ka teha. No ja siis võtsin välja selle kauni purgi. Pipilikult öeldes koogitu purgi (sest see on tühi laugh). Mõte selles, et libastumise korral panen purki annetuse. 5 eurot, alla selle pole nagu mõtet. No ja kui sinna ikka kogunema hakkab, siis tähendab, et kardetavalt koguneb midagi ka kehale. Kui juba kehale koguneb, siis praegused riided ei sobi, hakkavad pitsitama, ei näe esteetilised välja. Seega tuleb uued riided osta, suuremad, sest vanad riided on läinud. Igatahes mõjub see purk hästi, vat nii hästi, et hetkel on ta tühi. Nimelt, kui tuleb himu jäätise või poepitsa järele, siis mõtlen purgile. Manan kohe pildi silmade ette. Kui see ka ei aita, siis võtan telefoni välja ja vaatan sealt galeriist seda pilti. Siis hakkab vaikselt poejäätisehimu taanduma ja ma võin sirge seljaga nt banaani ostma suunduda, et siis sellest jäätis kokku vuristada. 

Söögiisude korral olen õppinud endalt küsima, miks ma seda tahan. Äkki on mul hoopis janu? Äkki vajab hoopis mingi emotsioon mahalaadimist? Äkki on mul igav? Äkki on see lihtsalt mingi käitumismuster? Ühesõnaga, kui lüpsik sarvis ringi ei torma, hetkeks (ka poesabas) endaga arupidamiseks aega võtad, siis on täiesti võimalik kõikidele küsimustele kiired vastused saada ja õiged valikud teha. Aga, nojah, see tähendab tööd ja vaeva iseendaga. Mis selleski halba?! Ma olen ju tegelikult lahe inimene cheeky