Eilne päev  möödus ahvatluste ja pattude meelevallas. Hommikul oli nii kiire, et kavandatud pudrutegu tuli ära unustada. Poeg tippis köögiuksel, nägu pahur, ja vingus, et me pole veel kodust väljagi sõitnud ja ta jääb juba teisel koolipäeval hiljaks. Mis putru sa siis enam keedad?! Kiire vangerdus ja pudruretsept digimuutus kamaks. Kogus oli loomulikult üüratu, ütleks, et 4/5 kogusest mahtus 400ml smuutitassi ära, vahepeal lonksasin osa keefirist vähemaks, kaalusin uuesti ja lisasin puudujääva koguse. Alles siis sain kama lisada. Järgmisel korral teen kama ämbrisse laugh Kohvi valasin teise termostassi ja nii, kahe pangega, autosse ma tormasingi. Igatahes on sellest üüratust kogusest niipalju kasu, et kõht ei tühjene niipea.

Sõbranna, kes eile raadiosaatejuhina debüüdi tegi, kutsus mu lõunale. Kõigepealt mõtlesin öelda, et mind pole üleüldsegi tööl. Kui vaja, olin ka laua alla valmis pugema, kui ta siiski otsustab mu kohalolu kontrollida.  Noh, et ta mind kohvikusse ahvatluste keskele ei saaks kutsuda. Siis aga otsustasin asuda kiusatustega võitlusesse. Tegelikult oli see imelihtne, sest üüratust hommikusöögist oli kõht veel täis. Ja meeli valdas ka teadmine, et Konsumi soojaletis ootab mind imehea Maksiköögi tatra-kanaroog. Vähemalt nii me olime kokku leppinud winkSeega olin ma nõus sõbrannaga kohvikus kohtuma. Jõudsin natuke varem kohale ja hakkasin ennast testima, kas päevasupi ahvatlev aroom mulle kuidagi mõjub. Jah, klimbisupi lõhn oli äärmiselt janutekitav, seega võtsin tassi espressot ning klaasi sidrunivett. Ja ega sõbrants ja uudised end ka kaua oodata lasknud. Loomulikult oli tal kohe küsimus, miks selline kummaline lõunamenüü. No ja mina tegin talle siis fitlapi reklaami. Ta on vahva naine, kes vist kõik maailma imedieedid on enda peal ära proovinud. Nagu ta tõdeb - tulutult. Nüüd pidi ta hakkama mind kullipilguga jälgima, kas fitlap mulle positiivselt mõjub. Kui jah, siis on ta paadis. Mis ma siis nüüd teen?! Kui korralikult kavast kinni ei pea, kaal ei lange, siis mõjun ju hoopis antireklaamina. Oh jummel! Ma peangi nüüd pingutama hakkama, sest fitlap pole ju süüdi, et mina laisk olen.

Päris lõuna oli kavakohaselt tatra-kanaroa seltsis. Õhtul algas aga põrgupiin, kui tütar otsustas šokolaadikooki tegema asuda. Suur kiusatus oli vahukoort limpsata või sulatatud šokolaadi mekkida, kuid ma võitlesin vapralt ning ei andnud saatanlikule ahvatlusele järele.  Hoopistükkis tegin endale kikerherne-seeneroa.  Nüüd algas aga uus võitlus.  Kuna meie kutsu on autoavarii tagajärjel lombakas, elu kulgeb ühest operatsioonist teise, siis on ta üks äraütlemata hellitatud loom. Kui mina sööma asun, siis tuleb ta palakesi noolima. Toetab koonu lauaservale, silmad jälgivad iga mu suutäit ja pilgus on otsatu nälg. Tavaliselt saab ta ikka mõne ampsu mu roast,  kuid nüüd on ju iga gramm kaalutud, arvel ja minu oma. Nii me siis koeraga pidasime läbirääkimisi ning võitlust iga palukesi pärast. Õnneks väljusin ka sellest lahingust võitjana.  Mees oli takkapihta kah rõõmus, sest nüüd jääb see koera poputamine toidulauas ehk ära.

Tänane päev oli puhkepaevana kodune, seega ahvatlusi täis. Pool šokolaadikoogist varitses mind külmikus, õunapuu all meelitasid küpsed õunad,  mees tegi lõunaks väga hõrgu, kuid rasvast nõretava roa. Ühesõnaga sisemist võitlust on jagunud pikka päeva. Mina aga tegutsen kavandatult: hommikuks kohupiimamaius rukkileivaga, lõunaks juustune kaerasepik, õhtuks seenesalat ja hilisõhtul söön taignas õunaviile. Lihtne! Las need teised söövad mu endiseid lemmikuid, ahjus küpsetatud kanatiibu,  mina ei murdu! No vähemalt mitte teisel päeval :D