...siis sa seda ei panegi. Alati, kui kirjutama hakkan, siis on mingi point  kirjutamisel ning sellest tuleneb ka pealkiri. Nüüd kirjutamiseks nagu erilist põhjust ei olegi, aga kirjutan ikkagi. No tegelikult ma tahtsin teada, kui palju ma Maksiköögi uut rooga kaasa osta võin :) Lihtsalt jäi lõunasöök karbiga kaasa võtmata, samas on kiire aeg ning kõrvalmaja Konsum peab päeva päästma. Aga tahaks midagi uut ja huvitavat ka, mitte ammuproovitud tatart kanaga või lõhevormi. Igatahses kirjutan oma jutu ära ja siis poodi!

Eile tegin siis fitlapile reklaami. Olin koosolekul, kus endised töökaaslased hakkasid uurima, et mis on minu väiksema mina saladus. Mis detoxit või imedieeti ma olen teinud, et nii lühikese ajaga nii hea tulemus saavutatud on? Ma siis rääkisin, millega ma tegelen, mis söögid, kui palju trenni jne. Igatahes oli endalgi põnev kõik fitlapi põhimõtted kõvahäälselt korra üle korrata. Kas keegi neist katsetab või kasutama hakkab, see on iseasi, kuid kindlasti on märk maha pandud. Kuigi jah, eks rohkem teooriat oli taga, eriti trenni teemal. Ma teen küll igapäevaselt viite tiibetlast, korra nädalas käin tantsimas ja ujumas, kuid fitlapi treeningkava teen maru kaootiliselt. Ikka nii, kuis tuju peale tuleb. Aga seda tuju tuleb suht vähe peale :) Õhtuti olen pigem suhteliselt laibastunud olekus ning loen. Aga jah, tegelikult peaks trenni ka tegema, sest muidu olen varsti nahkhiire moodi :D 

Ükshetk avastasin, et kui palju loeb mulle väline tagasiside. Lõikasin juuksed maha ja jäin tuttavate reaktsiooni ootama. Siis olin üllatunud, et seda tuli nii vähe. Võtsin kaalust alla ja jäin teiste reaktsiooni ootama ja seda tuli taas üllatavalt vähe. Siis aga mõtlesin, miks ma üldse seda reaktsiooni ootasin. Mida see pidi mulle andma? Kas see on oluline, et märgatakse? Mis sõnumit märkamine peaks kandma? Kas see on ego tõstmiseks? Kas see on enesehinnangu kujundamiseks? Kas see on märk hoolimatusest või hoolimisest? Mõtlesin hoolega järele ja tõdesin, et ju on see enesehinnag nii madalale rappa vajunud, et ma otsin välist tähelepanu. Jah, see oleks nagu väike narkolaks, kui keegi kiidab, kuid oluline hoopis on ju see, et ma lõikasin juukseid mugavuse pärast ja toidulauda muutsin parema enesetunde pärast. Kui need tõsiasjad meelde tuletada, siis kaotavad püstised pöidlad ja "oh ja ah" kommentaarid tähtsuse. Siis olen ma jälle tervik, teadlik ja enesekindel inimene ning lähen kevadele rõõmsalt vastu. Lihtsalt korra on vaja pilk endasse heita, pidepunkt leida ja edasi tegutseda!