Mingi jama vist - kaal ei kerki, kaal ei lange... Mis nüüd siis lahti on? Olgu, olen söönud natuke rohkem muna kui tavaliselt, keefiri on ka vähemaks jäänud, uimasuse tõttu on kohvigi rohkem larbitud, võikusidki teinud hommikuti, natuke talviselt vähem ka vett joonud. Aga see kaal võiks ju kuhugi liikuda! Ei ole kaalul patakad tühjad, ei ole vana kaal, ei ole ... ma ei tea mida. Igatahes on seisak. 

Aga tulemas on toredad vastuvõtud ja pidustused. Täna näiteks on üks tänuüritus, kuhu litsusin selga 36 suurusnumbris seeliku. Igatahes võiks öelda, et pole paha. Eriti, kui mõned kuud tagasi 40 suurus seelik trimmis ümber istmiku oli. Eks see sõltu kõik mudelist ja riigist, kus mingit numeratsiooni kasutatakse, kuid ikkagi - mul on värskelt soetatud 36 number seelik, see istub kenasti seljas ja ma olen rahul. Vot nii! Aga lähenemas on vabariigi sünnipäeva pidustused ja ma vaatasin piduriided üle. Kuna kurve on vähemaks jäänud, siis minu pikk ja taljesse hoidev sametkeit on jäänud liiga pikaks. Isegi korralike tikk-kontsadega hakkab käimist segama. Mõned kaotatud kilod hakkavad garderoobile laastavalt mõjuma. Teine tore kleit on mul samuti lohvakalt seljas. Muidu selline kena kleit, paksemast materjalist, puhvvarukatega, taljesse. Aga nüüd kotitab vöökohast ja mõjub nagu laps oleks ema kleiti salaja proovinud. Igatahes mina olen nüüd segaduses ja ei oska midagi selga panna. Tegelikult on tütre üks kena pitskleit kodus kapis, mida ta pole Tartusse kaasa võtnud. Loodan, et see sobib nüüd mulle  selga, seega saab pidustused ikkagi koduse riidekapi abil ära pidada. Tegelikult leidsin poest ühe kleidi, mis vabariigi aastapäevaks selga passiks panna - sinine kleit musta pitsiga. Paneks veel valge booleroo ka peale, siis oleks täiesti lipuvärvides. Aga jah, see seisak... Nimelt on see soovitud kleit veel natuke rinnust kitsas. Aga võib-olla see meeleheitlik soov kaalust alla võtta ja väljavalitud rõivaisse mahtuda tekitabki stressi, mis ei lase kaalul langeda?! No siis pean jälle endale "kiiktool" sosistama (see on see märksõna, mis mul käib asjatu muretsemise kohta - muretsed, muretsed, kuid muudatust ei tule. Sama mis kiiktooliga kiikumine - kiigud, kiigud, kuid edasi ei liigu.) ja edasiviivalt mõtlema hakkama. No hetkel ongi see mõte, et pole selles kaaluseisakus hullu midagi, sest pidustusteni on veel aega. Korrigeerin natuke toitumist, rohkem suppe, keefiri, puuvilju, joon piisavalt, stressan vähem (tööalaselt on alati stressi mõnuga) ja teen trenni. Lihtsalt tegutsen nii, et tunneks ennast paremini, küll siis muudatused ka tulema hakkavad.