Nädalavahetus oli nii sini-must-valge ja isamaaline kui veel olla saab! Ühtlasi tähendab see seda, et ikka 100% kavas ei püsinud. Kuigi püüdsin... Reedel olin kavakohasuse üle ikka väga optimistlik - ostsin Postimehe kilutabeli kohaselt parimad kilud, soetasin paki täisterariivleiba, rukkileiba, vahukoort, toorjuustu, kohupiima, datleid jne, otsisin sügavkülmast välja mustikad ja metsmaasikad (oma väikeste kätukestega korjatud) ning plaanisin ääretult isamaalisi roogasid valmistama hakata - ikka kiluleiba, kiiksuga kamavahtu ja rukkileivaga kihilist magustoitu. Plaan oli hea, kuid esimesel õhtul oli vallavanema vastuvõtt ja seega tegin otsuse, et tegu on toidukorraga, mis fitlapis on hüüumärkide vahel - söön lõunat väljas. Aga noh, kuna vastuvõtul praadi ei pakutud, siis seega võtsin ette 2 kiluleivalaadset toodet ning lõpuks allusin kogukonna survele ning jalutasin saalist välja torditükk taldrikul. Kuna ikka olen elanud selle reegli kohaselt, et pattu tuleb nautida, pealegi kui ta üks kord nädalas lubatud on, siis sõin selle torditüki 100-aastast vabariiki ja tordimeistrit kiites ära. Seega - ei mingit !söön lõunat väljas! -vaid puhas patt laugh Lisaks tordile oli pidu väga tore, sai jalga keerutatud ning oletatavasti tordiga manustatud kaloridki põletatud. 

Laupäev oli tähtis päev - ikkagi sünnipäev! Sünnipäevale kohaselt sõin hommikusöögiks kohe pidurooga - täisteraleiva kihilist magustoitu (magustoidu raamatu abil). Täiesti sünnipäevatunne tuli peale. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis riigil on ikka aastapäev. Aga see on nii armas, et me kõik tähistame riigi sünnipäeva, sest see  annab inimlikuma ja isiklikuma mõõte. Juubeliga on juba iseasi. Nimelt käisin üle hulga aastate jumalateenistusel, kus muuhulgas õnnistati pärgi, mis kodukoha väravmonumendile asetati - ikka vabariigi sünni nimel lagenud kangelaste auks! Kirikuõpetaja peatus jutluses ka juubeli teemadel. Usutavasti pärineb sõna "juubel" – varasemas pruugis ka "joobel" – iidsest heebrea sõnast yōbhēl tähendusega ‘juhtloom, jäär; jäärasarv’. Jäärasarve puhudes kuulutati juutide piduaasta algust, mil sõjategevus katkes, võlad kustutati ja orjad lasti vabaks. Heebrea kalender jagunes seitsmeaastasteks tsükliteks ja too piduaasta kuulutati välja iga seitsme tsükli järel ehk igal 50. aastal. Mainitud jäärasarve ehk yōbhēl’i – rõõmuaasta alguse sümboli – nimetus kandus metonüümiliselt üle kogu aastale endale. Kirikuõpetaja kutsus üles andestamisele, andeksandmisele ja ühtlasi ka rõõmustamisele - nii nagu juubeliaastale kohane. 

Jumalateenistusele järgnes pärgade asetamine väravmonumendile, vallavanema kõne ja seejärel suundusin kodulookonverentsile. Seal ootas juba kohvilaud koos soojade saiakestega. Olen õppinud ära selle, et täis suuga ei räägita. Seega lasin suul käia ning ajasin tuttavatega juttu, seega saiakeste lõhn jäi huvitavate kohtumiste varju ning ei tekitanud mingit kiusatus. Vahel ma mõtlen, et ema on mind ikka hästi kasvatanud - mõni reegel on kaua-kaua meeles ning teeb elu lihtsamaks laugh. Kuna konverentsi jagus terveks päevaks, siis oli korraldajate poolt ka lõunasöök ette nähtud. Ja seal ilutses võileivatort, millest ma eelmisel õhtul suures patuhirmus mööda jalutasin. Kuna lõunapausiks oli väga lühike aeg ette nähtud, siis ei jõudnud ka koju kiluleivale minna, seega sõin mina seda toredat võileivatorti. Patutoidukord oli juba eelmisel päeval kasutatud, seega sain laupäevase päeva tabelisse punasega märkida. Oligi juba liiga üksluine see värk! Elu nõuab värve! Igatahes õhtune ja hilisõhtune toidukord loksusid tagasi kavasse - kiiksuga kamavaht on ikka täiega hea, peab mainima. Ja kiluvõileivad on ka superluks! Muide - telekat ei avanud, pingviine ei näinud, õudusfilmi ka mitte! Vabariigi sünnipäev oli ilus, heatahtlik, rõõmus, sõbralik!

Ka pühapäev möödus rahvusroogade seltsis, sest komponente jagus. Peale selle oli ka minu pesupesemine isamaalises võtmes, sest, kui pesuvahendid pesumasinale tõstsin, et õige välja valida, siis selgus, et need moodustasid kogemata trikoloori. Elagu Eesti!