Minu nädalavahetus möödus raamatute seltsis. Ei mingeid jutukaid - puhas ja selge eneseabi :). Kuna olen aastaid kõikuva kaaluga, kehva suhtega, depressiooniga jm hädas olnud, siis võtsin eelmise aasta lõpus lihtsalt ükshetk aja maha ja vaatasin, kuhu ma jõudnud olen. Igatahes otsustasin, et on aeg muudatusteks. Kuna välise muutmist ehk dieeditamist olen mitmel korral tulutult katsetanud, siis sel korral oli mõte elukorralduse, elustiili muutusel ning sisemisel arengul. Nüüd ma siis komberdan ja käin oma muudatuste rada, ikka eksides, komistades, tõustes ja jätkates. Kõige lihtsam on muuta välimist, sisusse süüvimata. Mina aga tahan teha asju nii, et muudatused oleks püsivad, tooksid kasu mulle ja teistele. Ma võin ju ennast väiksemasse kleiti mahutada, rahul olla oma peegelpildiga, kuid kui ma pole oma sisemise minaga rahul, siis on see kõik vaid ajutine lahendus. Kui mu õnnetu ja allasurutud mina vajab lohutust, siis võib see vabalt lõppeda mõnusa õgimisõhtuga ning hiljem süümepiinadega, siis tuleb stress ja lohutuseks sööd muudkui rohkem. Nõiaring. Hetkel ma püüangi endast rohkem lugupidada, ennast tunnustada, et järgmisel korral lohutusöömissööste vältida. Tundub maru lihtne, kuid tegelikult pole see kaugeltki nii. 

Vahel mõtlen, et enamus kaalukõigutajad ja -kiigutajad vajavad tegelikult psühholoogilist tuge, sest olgugi osa suure kehakaalu süüst geneetikal, valdavalt oleme endale polstri ümber söönud hingemurede tõttu. Kas kriitikat tõrjuma (paks polster ümber ei lase kriitikanooli nii sügavale), hirmude kaitseks (paks kiht kui müür mu ümber), lohutuseks (hea toit annab lohutust) või mõni muu sellelaadne mure. Fitlapi toetusrühm või blogipostituste kommenteerimise võimalus on nagu terapeudi asemel, kelle juurde me tegelikult minna ei tihka. Olgu, ma ükskord käisin terapeudi juures. No aga mind ei veena inimene, kes ütleb, et mu söömine on hingeline mure, laseme selle valla, siis kõik paraneb ja muutub. Tegelikult ju õigus, eksole! Aga terapeut oli 2 korda minust suurem. Seega ma ei saa ju temaga koostööd teha, kui ta räägib mulle teooriat, mis on tal endal rakendamata. Igatahes tulin ma sealt ära katkisemana, kui sinna minnes, kuid teadmine, et tal on hingemurede osas õigus, pani mind tegutsema ja lahendusi otsima. Ma tean, et omapäi tegutsedes läheb kauem aege, kui pusletükid oma kohale paigutuvad. Ühest asjast sain ma aru näiteks 10 aastat hiljem ning ühe jama lahendasin ära 22 aastat hiljem... cheeky Loodan, et kõikide arusaamadega nii kaua ei lähe, kuigi tarkus tuleb tasapisi. Õnneks kaal langeb kiiremini ja väikestest vahevõitudest saab ka vaim kinnitust ja lohutust.

Muide, eile oli paastumaarjapäev, mil naised käisid hiies päikesetõuse tervitamas, õhtul siis kõrtsus puna palgedele joomas. Ma kõrtsuskäigu asendasin tomatite söömisega, kuid hiiepuult jõudu saamas ma käisin. Milline müstiline puu mu kodukohas on! Pooleldi tühi, kuid samas osavalt ennast tervendav - sellise väega puu maagilisusesse ma usun!

Olgem siis üksteisele terapeutideks ja toetagem üksteist meie muutumiste teel!