Olen arvamisel, et igaks asjaks on oma aeg. On aeg suureneda ja on aeg väheneda... Söömine on minu jaoks olnud seotud alati emotsioonidega, nii kaua kui ma hakkasin asju mäletama. Algul negatiivsed emotsioonid, sest pidin tundma ebamugavust olukordades, kus ma ei suutnud süüa, vahel mind sunniti, vahel oli lihtsalt piinlik. Nüüd söön peaaegu alati vaid seda, mis mulle meeldib, aga emotsioonid on söömisega ikka seotud. Söön, kui olen kurb, see lohutab. Söön, kui olen rõõmus, siis tähistan. Söön, kui on igav, on ärevus, masendus ...

Seekord pole mul esmane alustamaks vähenemise protsessiga. Aga ma ei kahetse ühtki varasemat korda, mis on untsu läinud. Usun, et olen neist kordadest alati midagi õppinud. Kõige rohkem olen õppinud, et alati kui kukun, tuleb uuesti püsti tõusta ja edasi minna. 

Olen kogenud, et ilma psühholoogilise valmisolekuta ei ole võimalik enda harjumusi muuta. Seega kui tunnistan, et olen selle sama programmiga liitumist edasi lükanud mitmeid kuid või isegi aasta, siis pean seda edasi lükkamise perioodi vajalikuks. Tean, et ma ei peaks vastu, kui alustaksin ülejala. 

Ma tean, et see ei saa kerge olema ja ma tean, et ma kindlasti kukun taas. Ma proovin püstitada esialgu väikseid eesmärke, et saavutada väikseid võite. Usun, et need annavad jõudu edasi liikumiseks. Iga päev on minu väikeseks jõudu andvaks võiduks, kui suudan oma teekonna sõnadesse panna ja siia blogisse sisse kande teha oma õgardiliku loomuse analüüsimiseks. Mul on ka plaan otsida võimalus, kuidas saaksin tugistruktuurina kasutada süsteemi Overeaters Anonymous. Nende 12 sammu raamat juba laekus Amazon-ist... 

Minu jaoks on ülesöömine väga sarnane alkoholi sõltuvusega. Arvan, et siin programmis osalejatest mitmed kogevad sama seost. Vähemalt need, kellel ülekaalu rohkem mõni kiloke. Oma ülesöömisega me ilmselt häirime meid ümbritsevaid vähem, kuid iseenda tervise suhtes on see laastav. Kui ma ei tunneks, kuidas mu 25 ülearust kilo mind järjest haigemaks teevad, siis ma ei pööraks neile ilmselt erilist tähelepanu.

Seda blogi siin pean rohkem küll enda rajal hoidmiseks, aga kui keegi tunneb samu raskusi, siis hea meelega aitan kaasa mõelda ühistel teemadel.