Nüüüd ma siin siis jälle olen kui mötted pea peal kokku löövad.

Tegelt olen ennast juba päris mitmel korral tabanud möttelt, et jah ma olen...mhmmm ütlen siiski et peenike, aga ma pole mitte önnelik selle üle. Just see, et ikka vöiks veel see 3-5kg alla võtta.  See meeletu söögiga piiramine, ei saa seda - teist - kolmandat...mees ja laps nosivad körval jäätist,piparkooke, sokolaadi jne suht nutune tunne tuleb vahpeal. Ma jah, olen sellega harjunud mingil määral, aga siiski tekivad kysimused, et elu on niigi lühike, kas seee piiramine on köike seda väärt, eriti veel kui ma siiski pole rahul sellega, milline ma praegu olen...

Täna käisime lapsega sünnipäeval, perenaine oli julgelt yle 100 kg, söi seal lastega koos kommi ja tema elu paistis küll väga lill olevat. Aga kas tegelt on? Mulle sellel hetkel tundus, et on... ei mingeid piiranguid, mönus jõhrevdada kommi ja poppkorni- hea ju!

Enne jõule üldse tundub, et meeletult raske ikka kavas olla ja ma ei hakka üldse rääkima, mis pühade ajal saab, see on katastroof.. omad vanemad, mehe vanemad, söbrad köik tahavad kokku saada ja ikka söögilaua tagas, kus siis eestlane veel kokku saab jöulude ajal eks? Ja mul ei ole oskust söögiga piiri pidada, ikka kurguni täis. sellepärast jõudsin ka möttele, et võibolla kui ma kava ei jälgiks, ei ajaks ma siis nendel öhtutel niii meeletult seda sööki sisse. mhmm samas miks ma yldse selle Fitlapi juurde jõudsin, eks ikka selle meeeeletu söögi armastuse pärast.. kuid see selleks, tuleb ära kannatada see söömapüha ja eks ma ikka üritan veidi piiri pidada.

 

Kõigile kaunist jõuluootust!