Ma tahan tubli olla! Ausalt ja kogu südamest ja siis ma vaatan ees ootavat ja mõtlen õudusega, et selle peki maha raputamine ei hakkagi mul vist õnnestuma..Kuidas see saakski kui iga nädal mingi trall käib.

Nagu see pilt aint ma enam üldse ei naerata, sest see rämps saab mind muudkui kätte.

Laupäeval on parim sõbranna kutsunud mind tema lõpetamist restorani tähistama. No muidugi ma lähen ja ma ei saa seal ju istuda ja ainult vett juua?! Pärast einestamist soovis ta veel kinno minn ja no popcorn on minu suurim nõrkus. Aga see on ju tema tähistamine, ma ei saa ega taha öelda, et sorts ma ei tule! See on suur saavutus ja tähistamist ju väärt! Ma lihtsalt ei taha seda kava välist toitu! Aga lisaks siis pärast seda restorani külastust, päris päris õhtul ootab mind teine eluaegne sõbranna OMA lõpetamist tähistama! See on kodune grillikas ja ok võin ju proovida aga sealgi on ilmselt pea võimatu midagi söömata ja joomata olla. Ongi laupäev nässus.

Pühapäev saabub Rootsist külla mu venna pere ning plaanime minna Vembu-Tembumaale ok. Seal ehk saan oma toidu kaasa võtta ja kavas püsida AGA teades neid tahavad nad ka restorani minna! No igaljuhul proovin sellest iga hinna eest kõrvale manööverdada. Aga esmaspäev pole jälle pääsu, sest ma ise lõpetan ja pärast seda on tähistamine. No ei ütle ju vanaemale, et tore, et kringli tellisid- mina seda ei puutu. Ja tahaks ju ka veidi teistega maiustada. Ei võta karbiga oma toitu kaasa, et teised nautige pidurooga ma siin oma toiduga.

Edasi ootab sõit mõneks päevaks Saaremaale ka seal tõenäoliselt ei õnnestu mul terve aeg vaid kava järgi toituda. Hea kui mõnigi kord õnnestub (see eest loodan, et Saaremaal õnnestub jooksma pääseda vms, et veidi oma eneseviha vähendada). Siis veel sõit Lõuna-Eestisse kus on vaieldamatult mu lemmik rämpstoit- tassikoogid ja siiriuse kana wrap- ma ei suuda neile ei öelda ja kuna ma sinna ka vaid paar korda aastas satun ei soovi ma ei öelda :D Siis jõuan vaid pool nädalat tubli olla jaaa ees ootab reis Hollandisse. Ilmselgelt ei saa ka seal vaid kava järgi toituda. 

See tundub selline õuduste rada, et kaua oodatud puhkus tundub nagu süümepiina pink! Jah ma kindlasti teen tänu sellele tervislikumaid valikuid igal võimalusel, kuid olen märganud, et ma olen enda peale nii vihane ja endas niii pettunud kui valesti toitun, et hetkel on tekkinud puhkuse ees lausa hirm. Ma ei oskagi seda enam oodata, sest ma tean, et mõnu puhkusest on segatud vihaga sellest, et toitun halvasti. Olen enda suhtes ülikriitiline ja nii ei ole üldse mitte kerge endaga hakkama saada! Tean ju, et ma ei saa tulemusi kui ma kavas ei püsi samas ei leia ma variante, et kavas püsida... Tuli nüüd selline virisemise postitus aga ehk saan hoopis head nõu?

 kuidas te küll ürituste ja puhkuste perioodil hakkama saate? Kas lähetegi peole ja väljasõitudele oma toit karbiga kaasas? Kuidas reisid üleelate?