... olge valmis, et see ei ole järjekordne "olen tubli fitlappar, loen igat ampsu" postitus. Nagu millalgi nädala alguses kirjuitasin ei ole kohe üldse minu nädal. Noo ei ole. Miski nagu päris täpselt ei õnnestu igast jamad on kaelas ja toitumisest on saanud nädalaga pigem stressi allikas kui mõnus tegevus ning kuna ma kokata ei viitsinud, sest motivatsiooni polnud ja konsumist oli parasjagu kõik lubatu otsas aga keelatut süüa ma ka ei kavatsenud siis viis see selleni, et eile nt. sõin ainult müslit, pool õuna ja 2 viilu juustu. Hommikul ärkasin piinava kõhu valuga. Süda oli paga ja kõht ägises. Sõin, hakkas veidi parem. Kaal on see nädal üks igavene vastik tüütus olnud ka siis kui tubli olen olnud. Täna hommikul see muidugi oli väiksem aga no mitte õigetel põhjustel ja seda ma ei arvesta. Täna aga on asjad tasapisi paranema hakanud. Lugesin siit blogisi no mõni oli kohe eriti lahe täna. Nägin, et keegi on ehk natuke mõtteainet saanud minu lisatud pildist, päike paistab, nädalavahetus on ukse ees ja meil ei ole see nädalavahetus abikaasaga ühtegi kohustust. No kodu peaks koristama aga me saame lihtsalt olla ja vb. isegi ilma nautida. Läksin juba vähe lootusrikkamalt lõunale oma kava toitu sööma, isegi isu oli täna enda üllatuseks.... ja seal see oli-- kartulisalat, ilma hernesteta! Juustu singi pirukad, ja imelised beeekorvid toorjuustu täidisega kaetud marjadega! Hakkasin oma toitu nägu morn mikrokasse suruma.... ja siis otsustasin, et ei! Nüüd ma lasen korra minna! ja mitte nii nagu ma siiani kaks patukat teinud olen. Ettevaatlikult ainult parim võimalik, võimalikult väikesed kogused, et kogus oleks väiksem kui tavapärane, sest ometi ei tohi vähemalt kaloritega lõhki minna. Iga ampsuga süütunne. Kõik võimalikult kava lähedane.... täna ei olnud see nii. Ma läksin ja tõstsin ilma ühegi süümekata seda salatit, ma nautisin absoluutselt iga ampsu. Ma sõin  kõrvale lausa kaks pirukat ja mõmisesin rahulolevat. Siis see mõnus besee korvike. Muidugi ei suutunud ma tervet seda korvi ära süüa! See oli ikka ropp magus aga see tunne. Nagu keegi siin kirjutas. Ma kontrollin jälle olukorda. Ma ei sunni ennast. Ma valik tervisliku eluviisi. Ma valisin ennast premeerida kavavälise toiduga. Ma valisin seda nautida! Ja ma külma kõhuga kavatsen homse kaalumise vahele jätta. Ja kuna mu kaal on see nädal ääretult eba koostöö aldis (ilmselt küll sellepärast, et olen hoopis liiga vähe söönud) siis vb. ei märgi ka põhapäevast nädala kokkuvõtet siia. Graafikus vahe-eesmärgi täitmiseks olen niivõinii ikkagi, sest see oli ainult üks toidukord. Või noh vaevalt ma ennast nüüd mitu kilo raskemaks õgisin. Abikaasaga täna vähe ratta või rulluisu sõitu ja küll see laabub.

Mis ma selle postitusega aga tegelikult öelda tahtsin on see, et see ei saa olla kinnismõte! Naised (mehed ka kes siiin jälgivad) ME LÄHEME MUIDU HULLUKS! Fitlap ongi ju selleks, et see teekond saaks olla nauditav ehk kui juba võtad ette enda patuka siis naudi seda! Ära tunne selle pärast süümekaid. Okei ära mine hulluks ka, et sööd 4 megaeinet aga no saate ju ise ka aru! Mina igatahes arvan, et just seda mul oligi vaja, et teekond ka edasi nauditav oleks. Nautida igat ampsu oma patukast ja mitte ennast selle eest piitsutada, et ka kavas lubatud patukat endale luban!

Päikeselist ja tervislikku nädalavahetust head fitlapikad!