Hei hopsti!

Tagasi argirutiinis. Kaal on tulnud ilusti 72,1 pealt 70,2-le nagu naksti. Nüüd võiks edasi ka sama ladusalt kaal maha sulada... tutkit vasja. Pealegi- ilm ju jällegi jaheneb ja ei saa ühtegi pekikildu ära loovutada, seda enam, et mul ju vaja ikka ujumas solberdada. No minu arust on järvevesi juba nii soe, et võin seal mõnuga pool tundi ujuda.

Reisijärgsest melust veel. LAstega oli kuidagi kohe parem klapp, sest neiuke oli ju sõbranna pool. Seal oli kord nagu sõjaväe kasarmus, seega sai tsikk aru küll kui armas on oma kodu ja hea oma ema.

Tibake halb uudis seoses reisilt saabumisega. Nimelt avastasin reisil, et mu käekott oli kapis seistes närakaks muutunud, seesama mis ma kiiruga reisile krabasin. Terve reis unistasin uuest kotist ja kuidas ma vana minema viskan... Paraku läks nii, et uut kotti ma ei leidnudki, seega koju saabudes loopisin kohe minema selle näraka. No ja nüüd hakkab mulle üha tunduma, et koos sellega läks ka mu rahakott? Sest see ei uju mitte kuskilt välja  Olen juba 4x otsinud igalt poolt. Noh raha seal vahel pole, aga igasugu kliendikaardid ja bussikaart ja krediitkaart. Ei aja ju üldse närvi? Samas- otsides 1 asja, leiab ju hoopois teisi kadunud asju :D Muidugi pole ka üldse võimatu, et ma lihtsalt näiteks rongis ära kaotasin vms. Poodi jätsin kuhugi. Olen ju nii kohutavalt hajameelne. (Kristi kuhu jäävad mälu parandavad tabletid? :D- läks jälle meelest või? )

Nii hea on olla kodus. Taas oma trennirutiinides. Maakodu vahet tõmblemine teeb natuke närviliseks, sest muru vaja igalpool niita. Ja seoses sellega- eile maal niites olin ma ju nii "tark," et otsustasin viimast muru juppi niiites, et panen trikoo juba selga, siis hea kohe pärast niitmist järve hüpata. Säh kooki moosiga... see viimane jupike ning tuuleke tõmbas mu selja läbi ja täna olen alaseljast kange. Ok ok ma ei uju täna ausõna. Hoian täna end ilusti ja ausalt öeldes- midagi muud ei viitsigi teha kui lesiks diivanil ja vahiks 1 krimka. Mul ju väike unevõlg. 

Eile tuli ekspromt mõte sõbrannadega liituda, kui nad meigikoolituselt tulid ja tahtsid õhtul klubisse minna. Kas saan ma siis eemale jääda? Eiiiii. Täitsin oma kohustused ära- koristasin maja, niitsin muru, mehele tegin massaazi, et ta kenasti lubaks mind auru välja laskma ja poleks kade ;) Kuna sõbrannad olid nii äsjased meigispetsialistid- lasin neil end meikida. Oh sa jeerum kus võeti alles meigitarbed välja- nagu operatsiooni arst rulliks oma vahendid lahti... oma 20 pintslit ja totsikut. Eeeee. (Enda kohta pean mainima, et mul on vist vaid 1 huulepulk ja huuleläige. Ahjaa- meigikreem vist ka. Võite pakkuda palju ma värvin? Õige! Üldse mitte, kui pidulikum hetk, siis vaid huulepulk. :D) Näitaks teile seda sõjamaalingut, aga parem ikkagi ei- sest see pole üldse minulik.

Klubis sai nalja- pidu oli rattaralli afterparty? Kuidas saab olla afterparty, kui pôhiralli ise on alles täna? No ja nali oli selles, et seal pakuti valget ja punast veini pokaalidega. Iroonia kas pole. Veinist me ära ei öelnud ja nii see valge maitses hea. Seltskond oli klubis kirju. Tantsuplatsil käis kõva trall. Välismaalasi oli palju. 1 argentiinlane arvas, et ta oleks maru sobilik partner mulle, aga sain tast ruttu lahti, kui teatasin, et mul on kodus 5 last... Kella 3-ks oli meil tantsuisu täis ja kobisime kotto. 

Lõpetuseks 1 kaunis päikseloojang.

Käige ikka avatud silmade ja kõrvadega ringi.

(Aarma surm oli nii kohutav. Sôita elektrirattaga ja rääkida telefoniga raudteel?! )