Tere kaasteelised!

Täna ma tahtsin rääkida teile sõprusest.

Enne aga natuke sellest, kuidas juhtus selline vääga kummaline asi, et ma haigeks jäin? ( Uustulnukatele- nimelt tegemist on omast arust kõva "spordimutiga", kes pea igal nädalavahetusel hüppab kas lumme või jõkke, et end ikka ülimalt karastada. Loomulikult teen ma üldjuhul sporti 4x ndl: kas rühmatrennid või viimasel ajal suusatamist - a la 10km ikka sutsuga) Põhjus on seega sajaga proosaline- nimelt tundub, et spordiga ma ka haigestusin... Neljapäeval käisin suusatamas ja siis oli tegelikult ilm päris krõbe, usun et tuulega -12 ja eks korra vilksas peas, et kas on seda külma õhku vaja niimoodi ahmida? Reedel tundsin pisikest kipitust kurgus, aga seda ma ignoreerisin ja läksin veel kenasti yogafunki. Imetlesin oma treeneri suurepärast vormi ja ütlesin talle pärast, et mina ka tahan! Seepeale soovitas joogat ikka vähemalt 3x ndl, aga no mul on ju vaja suusaradadele praegu rohkem jõuda. 

Reede õhtuks olin aga nagu 5 kopkat päälinnas, sest oma parima sõbranna sünnipäeva ei saa mitte tähelepanuta jätta! Mõnusa pundiga otsustasime külastada sellist kultuuriüritust nagu 30+ Kultuurikatlas. Meile meeldis! Küll aga mitte minu kurgule...kuigi üritasin seda valutavat kurku konjakiga maha rahustadablush. LAupäeval koju jõudes murdiski mind see haigus maha kuna organism oli nõrk ilmselt ( "punased pühad" ja magamatus ühel ajal) Palavikku polnud. 36.0. aga olemine oli väga räbal. Magasin siis 12h jutti ja no ikka mega kurguvalu ja kähin. Toidu koha pealt... ma ei tea miks, aga alati haige olles on minul kirsikompoti isu... aga isudele tuleb ju järgi anda. No lühidalt- täna on juba parem! 

Nüüd aga minu jaoks väga oluline teema. Sõprus.

Teate ma ALATI hämmastun, kui inimesed ütlevad, et neil pole sõpru. Või- milleks sõbrannad?  Või et- mees ongi parim sõber? 

Kõigile neile ma ütlen nüüd, kas teate- teaduslikult on tõestatud, et sõbrad pikendavad eluiga! 

Ma saan rääkida ainult enda eest eksole. Ausõna mina ei kujuta elu ette, kui mul poleks sõbrannasid. Päriselt. Elu on mind õnnistanud päris paljude sõprannadega. Olen väga tänulik selle eest. Loomulikult usun, et kui minu elu poleks viinud nii paljudesse kohtadesse, siis oleks mul neid vähem. Aga nagu ikka -tähtis pole kvantiteet, vaid kvaliteet! Praeguseks võin öelda, et mul on sõbrannasid, kes on minuga läbi tule ja vee tulnud. 1 on siis see, kes elab päälinnas, kellel külas käisin (ja teate -ta polegi seal pealinnas uhkeks läinud winklaugh

Minu seisukoht on selline, et tõeline sõbranna on see, kellele sa SAAD rääkida oma muredest ja rõõmudest. Kui ta on pealiskaudne, siis ta pole minu jaoks. Mulle seda how do you do -värki pole vaja, pole AEGA. Ma teadlikult ei otsi omale uusi sõbrannasid, aga näed elu lükkab jälle teele huvitavaid inimesi ja ma olen selle eest tänulik, ega pane ust kinni. See on ju nii armas.

Siin grupis on palju üksikuid, kes ongi oma suurte murekoormatega end kunagi suureks söönud ja nüüd alla võtavad. Ei taha siin midagi põhjapanevat väita, aga sõbrannad on nagu psühholoogid. Tänu neile võib-olla mina end väga suureks polegi söönud? Kes seda teab eksole. Ma olen muidugi selline, kes prahvatab kohe välja kui mingi jama on. Olen väga otsekohene. Ei taha/suuda mina käia ringi näiteks mehe peale vihasena mitu päeva. Leian, et tervise seisukoha pealt on see variant parim! Naised ja mehed ON erinevad. Seega mina ei kujuta ette, et näiteks mehega lähen nüüd homme "50 vabastatud varjundeid" vaatama? cheeky Ikka sõbrannadega juuuu.

Kas olete tähele pannud, et igasugu vahvad väljakutsed siin meie grupis- kuidagi tõmbavad käima ja sinus on nagu uut indu edasi minna? On tekkinud siingi juba omad sõbrad. Minu arust on see ülimalt vahva!! 

Inimene õpib kogu elu... 

Siinkohal tänud kõigile mu sõpradele! 

 

 

Muidugi võiks ühtlasi tõstatada teema üles- kas meeste ja naiste vaheline sõprus on olemas? (ei pea silmas abikaasasid) Ma ise sel teemal täna ei räägi. Vot. cheeky

Lähen veeretan end nüüd diivanile tagasi ja vaatan OM. Laskesuusatamine- oujeeeee!