Koera saba... pimedus

Hellou!

Pikapeale hakkabki selline tunne tulema peale kui trenni ei saa noh. Pisitasa hakkan oma trennikoormust suurendama taas. Ei saa kohe prauh 5 trenni nädalas teha, aga no 3 tahan ikka kokku saada juba, muidu ma lihtsalt lähen lolliks. Närvipõletikud jah ei taandu kiirelt. Imestan, et Keiu nii ruttu ridades tagasi...

Muideks, kes juhtus vaatama Anu saadet pühapäeval? Seal rääkis südamearst, et kõige parem variant on see, kui teed mõõdukalt kõike- noh trenni 3x ndl ja toitud tervislikult. Ehk siis halb variant on see- kui pingutad liiga palju või siis ka üldse mingit sporti ei tee. SEDA me ju teoorias tema vist kõik siin onju... Õnneks pole mina päris spordikaugeks kunagi jäänud. Lapsena süstiti minusse spordiarmastust ja ei tahtnud mina kehva olla, mäletan poetatud pisaraidki kui 1.kohta ei tulnud... Algklassides käisin aktiivselt trennides ja olin kekaõpsi suur lemmik. Elu aga pillutas mind ühest koolist teise, kus paraku polnud häid sportimisevõimalusi, aga siiski ei lasknud ma end käest ära. Seda suurem on minu üllatus, et mu lapsed tahavad trennidest viilida. Sport on ju nii äge.

Seoses sellega. Käisin poisiga taastusravi arstil. Poiss on korvpalli mängides endale liiga teinud ja keha ei taha sugugi taastuda. No ja teate head nalja. Arst siis küsib, et noh - kuidas toitumisega lood on? Poiss siis- Ema teeb kogu aeg nii tervislikku toitu! Ma ei taha! Sellepeale tegi arst suured silmad muidugi Asi tegelikult kurb. No kaua nad suudavad praekartulaid ja makarone süüa?! Mul läheb juba paljalt sellest mõttest süda pahaks...

Meil oli siin eelmisel nädalavahetusel 1 suurem juubelipidu. Teate mina olin täiesti hämmingus endast. Täpsemalt sellest, kui palju sööki minu keresse mahtus sel peol. Kahjuks olid kõik asjad nii maitsvad... kuigi jah- õnneks šampus ja vein olid liiga magusad mu jaoks, seega seda lihtsalt ei suutnud palju juua. Väga vahva oli muidugi see, et sai kõvasti tantsida ja mänge mängida, seega ma vist kulutasin toidu peaaegu kõik ära! No ammu polnud nii toredat sünnipäeva olnud! Sünnipäev käkkis meil mehega mõlemal kava korralikult ära. Täna ta küll mainis, et 2 ndl on -0,5kg lännu. No asi seegi ju!

Kui nüüd kultuurisündmustest veel rääkida, siis otsustasin, et ei kavatse alluda provokatsioonile. Naisteõhtud Cinamonis on saatanast! Pileti hinna sees on mingi alkohoolne jook ja näiteks jäätis ning krõpsud. Tänan, ei. Jääb ära! Head filmi võin minna vaatama ka 2-3 eur päeval vot! Mul terendab silme ees võimalus hoopis teatrisse minna- "Hüljatuid" vaatama. Näis, siis. Raamat oli küll väga hea...

Kavaga on jah nii ja naa. Piparkoogid jäävad igal pool ette. No täitsa vastik kohe. Omast arust mõtlesin, et olen jube kaval- panin piparkoogid kappi, kus on tassid. Noh, et küll lapsed kohe leiavad ja teevad 1:0 ära! Tutkit. 3-ndal päeval ei pidanud minu närv enam vastu. Ega ma siis neile ütelnud, pistsin kõik ise kinni kui 1 õhtu käes oli ja ma nende peale hullumas olin... (kes toob 2 koju jne jne) Ei ole kerge see lapsevanema elu ma ütlen teile! (kes teab, see teab)

Täna hommik oli selline, et istud köögis ja mõtled pingsalt- mis isutaks?! Täitsa lõpp noh. Ei suutnud otsustada kas teha putru v omletti. TEgin siis mõlemad- retseptist Rukkihelbepuder omletiga. Mahtus kõik keresse. Küpsetada ei taha ma aga küll jupp aega. Lõpuks julgust kokku võttes tegin 1 õhtu brownit ja teate see läks ikka sajaga aia taha! Õnneks suutsin 1 sõbrale kaasa sokutada enamus muffinitest, aga jah- seda oaplöga sõin mitu õhtut...toppides seda Profeel jogurtisse kuna see oli vähekenegi magus- brrrrrrr. Lõpuks pidin alla vanduma ja viskasin lihtsalt minema. (mina, kes ma ei suuda never toitu ära visata?!)