Koera saba... Naistepäeva eri!

Ilusat naistepäeva kõigile!

Pilt on netiavarustest, aga sel on minu lemmiklilled. Lõhnav metskannike .

Nii vabas looduses ma selle lille ilu naudingi. (Ärge tooge mulle iial lõikelilli!!!)

Teate ma tegin avastuse. Mul sai 2 aastat siin!

Nii see algas naistepäeva postitusega 2016:

Minu kohe... ahh eks seda koera saba saab vist veel nämmutatud- ehk siis minu soovkaaluni on ikka maad. Ma olen jätkuvalt kogemata säilitamise peal.

Samas kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma sain aru päris kindlalt mida ma ei taha. Ei taha olla kondine! (Hetkel seda hirmu ei ole. Aga naised, olgema ausad - külm talv on ju ka.

Kuna mul on päris arvestatav fän klubi, siis mõtlesin et oleks ilus oma tegemistest pajatada.

Raske südamega pean tunnistama, et pole ikka terveks saanud, ja see hakkab juba närvidele. Ma ju ikka nii positiivne omast arust- igal võimalusel poetaks selle köha kuhugi maha, aga vat ei taha minust lahti lasta. Seega keskendun see nädal tervisele. Isegi grammigi sporti ei luba omale. Ei mingit lisapingutust. Lihtsalt olen, ravin. Idee poolest vähemalt.

Laupäeval käis mul lapsepõlvesõbranna päälinnast külas. Tähistasime minu sünnipäeva. (no oli küll 5-s jaanuar, aga ta ei saanud toona tulla) Algus oli ilus. Tegin talle isegi Fitlapi toitu- pizzat, aga kuskilt maalt läks meil asi käest- tema toodud tosca koogist ilmselt Loomulikult läksime klubbi trallama. Tantsisime ikka sajaga...peo lõpuni!

Pühapäeval tuli kellegil mõte minna kelgutama ja Tagurpidi majja.

Iseenesest toredad mõtted, aga jah... siiski isegi "hõredana" oli päris äge!!!

Seal majas hakkas juba sisenedes selline kosmos pihta... Eks aju üritas aru saada ja võitles loogikaga. Täiesti uskumatult pea hakkas ringi käima. Tõesti mina pidin mööda seinaääri ronima.

Kelgumäele läksime juba hea meelega, sest oli super ilus päikeseline talveilm ja värsket õhku ikka vaja ju! Läksime ERMI taha suurele mäele kelgutama. Leidsime sealt ühe suure reklaamplakati, millega siis saime kõik koos 6-kesi alla lasta. (Ma ei hakka ütlema, et see mägi oli nii kohutavalt suur, kõrge ja ma kartsin kohutavalt) Samas niimoodi kambaga oli päris vahva alla lasta. Kui aga kelguga koos tütrega sealt alla tuhisesime, siis oli küll megahirm, sest kelk vibreeris kohutavalt ja kartsin et lendame kus see ja teine... Õnneks mitte. Üldiselt ma armastan kelgutamist.

Esmaspäeval olin täis otsustavust ka kavas püsida. Siiski mõtlesin, et seoses köhaga- võtan piimatooted ja magusa täiesti maha. No ja ega ma kaugele sellega jõudnud. Juba teisipäeval nõudis kultuuriprogramm oma. Nimelt pidin vanade töökaaslastega kokku saama. Ausõna mina viisin tervislikku toitu kohale- oa-singi salatit ja neid imelisi krõbedaid juustuküpsiseid. Kõik kiitsid. AGA pidin kurvastusega nentima, et peale minu olid kõik ikka väga tugevalt ülekaalulised. Ausalt. Raamatupidajate kutsehaigus noh. ( Sellepärast see amet ei sobinudki mulle vist ja põgenesin sellest alast kaugele) Kiitsin neile Fitlapi ja loodan, et keegigi neist saab ka abi!

Lõppkokkuvõttes istusime ja pläkutasime seal rikkaliku laua taga 5 tundi! Nii, et ma ei suutnud rajale jääda ja mugisin ikka Brita kooki ja isetehtud õunakooki. Lisaks kõrgemad jõud sekkusid (ei lasknud mul oma autoga minna) ja käskisid ka šampust juua, nii et jah...

Hommikul oli suur minu üllatus kui grammigi polnud juurde tulnud minu kehakaalule. Toho tonti. Tore ju. Alustame jällegi otsast... hommikusöök, lõunasöök kavas... ja siis! kiirekorraline kutse sõbranna lapse sünnipäevale koju, et tema teeb mõnusa õhtusöögi! Pääsu pole! Tuleb minna! Mmmmm kus oli vaaritatud! Vasikaliha oli 3 tundi podisenud... küpsetatud juurikad ahjus...mmmm. Isetehtud torti. (vot ma alati proovin, kui inimene on pingutanud) Kuuldes minu jätkuvast köhast, taheti strohhiteed pakkuda, aga olen aru saanud, et siin ei aita ei ussi ega püssirohi enam. Seega piirdusin ingveriteega.

Olemegi jõudnud tänasesse päeva.

Hommikusöök ilusti kavas, lõuna tuleb ka. Õhtust aga ei tea.... lubati üllatada.

(Olen ilusti kaalu säilitamise ära õppinud! Selleks tuleb olla vähemalt pool päeva kavas )