Mõned aastad tagasi alustasin Fitlapiga. Mingi aeg tegin ilusti kava, kuid lõpuks ikka jäi kõik sinna paika. Olen püüdnud uuesti ja uuesti alustada. Tavaliselt on see kestnud mõned nädalad - kuu. Vahepeal olen mõelnud, et ehk peaks mingi uue kava ostma, et endas nö uut motivatsiooni ja õhinat tekitada. Samas tean, et asi pole ju kavas. Asi on minus. Ma pean olema järjepidev ega muidu need tulemused ei tule. 

Vahepeal hakkasin ma toitumiskavu üldse nö kartma. Kogu see grammimajandus ja enda kaalumine lõi pähe. Kui nägin nädala lõpus kaalul miinust olin õnnelik, kui nägin tõusu, olin kurb. Sellistel hetkedel lõin kiirelt käega ja sõin midagi magusat. Ning järgmisel võu ülejärgmisel "alustasin uuesti". Ma ei andnud endale üldse aega, enda kehale aega.

Eelmisel suvelõpus proovisin ise hakkama saada. Enda tunnetuse järgi süüa ning saingi sellega hakkama. Tundsin end hästi ja kaal langes. Olin nii uhke enda üle, et oskan ise toituda. Tegelikkusest ma ei teadnud, kas saan piisavalt erinevaid toitaineid kätte ja kas söön piisavalt. Tulemuseks oligi see, et läksin kehaanalüüsi, kaal oli küll langenud, aga ka lihasmass oli tunduvalt kahanenud. Ehk järeldasin, et ei andnud oma kehale piisavalt õigeid toitaineid. Ei andnud lihastele toitu. Ja kaalulangus tuligi sealt. 

Ma ei taha kaalulangust lihaste arvelt. Mulle meeldib trenni teha ja jõusaalis lihaseid voolida. Tahan tunda end terve ja tugevana. Hetkel olen ka trenni osas segaduses, kuna füsioterapeudi juures sai selgeks, et põlves on kerge kõõlusepõletik. Ei oskagi midagi oma trenniplaaniga teha. Tavaliselt teen erinevate lihasgruppide päevi, kuid nüüd jalapäeval.. Ma ei tea, mida teha. Kardan, et teen endale rohkem haiget. Teen küll füsioterapeudi antuid harjutusi, aga kuidagi peaks jalga suurema koormusega ka ju treenima?

Kõõlusepõletik muideks tuli mul sellest, et ma pole järjepidev. Ühel hetkel otsustasin trenni tegema hakata ja siis teen 5-6x nädalas max võimsusel. See kestab kuskil 1-3 kuud ja siis tuleb motivatsioonilangus ja ei tee 1-2 kuud trenni. Maikuus alustasin näiteks peale paari kuud nullist trenniga ja suutsin enda võhma arendada piisavalt kuu ajaga, et joosta 8km vabalt. Ma olin väga õnnelik selle üle, aga siis hakkaski põlv tundma andma. Suhteliselt igapäevane kardio oli liiast. Füsioterapeudi juures käimine pani õnneks peas midagi paika. Ma ei saa trenni teha vaid kaalu või väljanägemise pärast. Ma pean mõtlema oma kehale, liigestele. Ma ei saa lihtsalt mingi hetk otsustada, et ma ei viitsi enam. Pean hoidma oma keha liikumises, kasvõi 2-3x nädalas.

Nüüd olen tagasi Fitlapi juures. Otsustasin, et proovin end kaaluda igapäevaselt ja vaadata, kuidas see toimib. Ühe Fitlapi liikme ilus exceli tabel oli innustuseks. Hetkel olen olnud kava peal 6 päeva ja kaotanud 2,1kg. Kardan esimest tõusus või seisakut. Ma pean pidevalt endale ütlema, et see on alguse asi, see on veekaal. See langus ei jää selliseks. Ma pean ettevalmistama oma mõistust selleks, et kaalult vaatab vastu seisak või tõus ja neid võib olla paljupalju. Kuid ma ei tohi sellest end mõjutada lasta. 

Teoorias ma tean kõike. Kaal käib üles-alla, üks burks või šokolaad ei tee mind paksuks, alguses langebki kaal rohkem, tähtis on olla järjepidev, lõpuks tuleb ka tulemus. Kuid praktikas on see raskem, aga ma tahan nüüd päriselt keskenduda oma mõtteviisi muutmisele.